Kadrioru pargis möllas jahmatav anomaalia - jalutaja Ludmilla kohtus häälitseva seenega!
Kuula: Kadriorus hirmutas jalutajat häälitsev seen
/nginx/o/2017/10/10/7193509t1hd00b.jpg)
22. oktoober 2013, 22:17
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avanejate toimetus tähistas hilisõhtuses Lasnamäe kõrtsus parajasti Malle Läsna valimisvõitu (Malle kogus 47 000 vokaalhäält ehk v-häält), kui nende lauda istus luba küsimata lopsakas punapäine proua.
«Teate, ma olen hirmust krambis. Kas tohib?» küsis daam ning vastust ootamata viskas toimetuse tellitud tekiilameetri šottide jada üks teise järel enda värvitud huulte taha. Avanejate keelekorrektori kadedusest roheline nägu võttis aga taas meeldivama tooni, kui krambist lahti saanud Ludmilla meile oma loo rääkis.
«Saate aru, mina kui täieõiguslik Lasnamäe elanik jalutan igal öösel Kadriorus, et nautida loodust ja koerte lõhna. Aga enam mina sinna ei lähe! Ajage või ahjuroobiga!» võdistas naine õlgu.
«Kõnnin mina lossi juurest Russalka poole viival teel kui kuulen järsku kellegi kisa enda jalge juures! Ehmatasin nii ära, et jäin nagu soolasammas seisma. Ettevaatlikult uurisin ja siis nägin, et minu lähedal muru sees kasvavad väikesed seened. Järsku kostis jälle kisa ja sain aru, et need seened kisavadki. Oh issand, jooksin nagu noor tüdruk!»
Avanejate toimetus krapsas seepeale jalgale ning suundus nagu üks mees Kadrioru parki. Leidsimegi Ludmilla osutatud seened üsna Kadrioru lossi lähistelt. Pealtnäha paistsid need täiesti tavalised linnašampinjonid olevat. Igaks juhuks peitsime nende juurde mikrofoni ja läksime tagasi oma tekiilameetri juurde.
Kaks päeva hiljem tuli Avanejate keelekorrektoril esimesena meelde, et Kadriorgu sai tõesti mikrofon peidetud. Otsisime seadme üles ning analüüsisime erinevaid salvestatud hääli. Jahmatus oli suur, kui kella nelja ajal öösel äkitselt kõige selgem kisendus kostis.
Palusime metsa- ja eriti seeneasjandusega kursis oleval nõid Teiba-Ivaril häält analüüsida. Tema tundis selle kohe ära.
«See on ju galaktiline energiamajakas! See hääl on nende majaka nii-öelda «ping». See annab kosmoses rändajatele teada, kus nad parajasti lendlevad, nagu GPS või nii. Föderatsioon maskeerib majakaid siin tihti šampinjonideks. Seen on ju ideaalne antennikuju!» seletas nõid.
«Ainuke jama on selles, et nende majakas on vist tuksis, kui ka niisama töllerdised seda kuulevad. Selleks peab tavaliselt ikka transtsendentaalses seisundis olema. Pean föderatsioonile katkisest majakast teatama, muidu võib kosmiline tasakaal paigast nihkuda,» teatas mees ja tegi tõtakalt minekut.