Minu tutvus Andri Luubi «Piloodiga» algas käsikirja lugemisest ja pehmelt öeldes erilist muljet see tekst ei jätnud.
Lennuk tõusis õhku
27. aprill 2010, 11:58
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidagi kaootiline tundus kogu see lugu ning teiseks häiris tegelaste keel. Kas eestlased tõepoolest räägivad nõnda: «Väga tore. Ma tulin mehega juttu ajama teil.»?
Üllatas meeldivalt
Sellepärast läksin ka etendust vaatama suure eelarvamusega. Aga üllatusin meeldivalt. Lavastus oli palju haaravam kui lihtsalt teksti lugemine (tihti on ka vastupidi, eriti kui tegemist on väga hea kirjanikuga).
Tavalise vaatajana eriti süüvimata iga sümboli või detaili sügavamasse tähendusse, need ei häirinud, kuigi kohati muutusid pisut tüütavaks. Nagu näiteks lõputu ringmarss — orav rattas. Või tähendas see hoopis midagi muud, näiteks lennuki maandumiseelseid õhuringe?
Ka tegelaste pahupidi kostüümid ja kunstlik raporteeriv kõnemaneer teenisid päris kenasti näidendi mõtet. Naabrinaist Hertat mängiv Kadri Lepp oli oma intonatsiooni arendanud äärmusse ja pälvis publikult ka kõige rohkem naerupahvakuid.
Mõte jõuab kohale
Igatahes oli see väga teistmoodi teater, kui me nägema oleme harjunud, ja sellisena igati huvitav. Ka näidendi mõte peaks publikuni jõudma, sest see pole sügavale ära peidetud, vaid nõudlikumale vaatajale ehk isegi liiga lihtsakoeliselt ja groteskselt esile toodud.
Tihti tikub pähe küsimus, kuidas saavad oma elu ja lähisuhetega hakkama need tuhanded pered, kes on pidanud elus kõige tähtsamaks hingehinna eest keset vesist põldu soetatud kipsmaja ja maasturit ning alles nüüd eluväärtusi ümber hindavad.
Peaks Ugalasse jääma
Seda etendust vaadates tekkis ka üks teine, täiesti «Piloodi»-väline mõte.
Nägin varianti, kus pereema Barbara rollis oli Liina Olmaru. Selles lihtsakoelises ja ilmselgelt kindla käega paika pandud lavastuses säras tema oma vaimuka, nauditava ja nüansirikka mänguga.
Kui mõtlema hakata, pole Liina Olmaru suhteliselt lühikese Ugalas oldud aja jooksul saanud mängida ühtegi oma andele tõeliselt vastavat rolli. Nüüd siis kavatseb ta lahkuda Vanemuisesse, et ei tekiks kahetimõistmist, nagu eelistataks teda kunstilise juhi abikaasana osade jaotusel.
Siin tahaks küll hüüatada: «Tule taevas appi!» ja pärida Indrek Sammulilt, miks kauaaegne Linnateatri esinäitlejanna pole saanud Viljandis teda väärivaid osi.
Hästi-hästi, teatri juhtkond on uus ning Indrek Sammuli ja Liina Olmaru peres pisike laps. Nii et see küsimus on praegu omajagu ülekohtune.
Ugalale ja Viljandi publikule mõeldes tuleks aga teha kõik, et Liina Olmaru oma kavatsusest loobuks ja siinses teatris jätkaks. Ning kui leitakse hea näidend ja lavastaja, kelle käe all ta saab oma ande täiuses särada, on ka saalid täis ja kriitikud kiitmas.