Ugalas hiljuti lavale tulnud «Piloodis» on palju lendamisega seotud detaile.
«Piloodi» juhitud Ugalair jäi seekord maa peale
27. aprill 2010, 11:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kavaleht on kujundatud nagu lennukipilet: suurelt figureerivad sellel Boeing 737 ja lennufirma Ugalair. Lavastuse plakatil on joonistus taevas hõljuvast tänapäevasest Karlssonist.
Lendamine unustatakse
Etendus käivitub stjuardessi rollis esineva saaliperenaise sõnatute käeviibetega vaatajatele ja näitlejatele. Kui aga lugu ise algab, unustatakse lendamine ära. Sellega on kaudselt seotud vaid pereisa Toivo töö stjuuardina — teistele armastab ta end küll piloodina esitleda. Nii näidend kui lavastus keskenduvad hoopis pereprobleemidele.
Muidugi, ka pereprobleemidele pühendatud lavastus peaks end maast lahti rebima ja nauditavasse kunstikõrgusse tõusma. Paraku seda ei juhtu. Vaataja tähelepanu koondub hoopis maapealsetele kummalisevõitu askeldustele.
Õigustusi otsides võib ju mõelda, et võib-olla on ka kogu meid ümbritsev elu proosaline ja unistusteta ühe koha peal tammumine ning teater lihtsalt kopeerib elu. Aga kui elu ise nii ebahuvitav on, siis kas on vaja seda igavust kunstiliselt võimendada?
Sageli püüavad lavastajad teksti nõrkust kompenseerida kõikvõimalike nõksudega. Kui sõna ei kanna, mõeldakse välja vinte ja kummastusi, mis köidavad vaataja tähelepanu ning panevad mõtlema: mida see küll tähendama peaks?
Laenu teema tagaplaanil
Andri Luubi käe all Ugalas esietendunud «Piloodi» tekst ei kuulu just tugevamate algupärandite hulka, kuigi sealt peaks olema võimalik midagi leida.
Tutvustustes räägitakse, et loo keskmes on inimene, kes võtab pangalaenu ja satub seejärel hätta. Aktuaalne probleem, kui see vaid saali jõuaks.
Kas see, kui loo autor on ise ka lavastaja, on ikka kõige parem variant? Nii ei hakka näidendi nõrgad kohad ja küsitavused silma.
Paraku jääb pangalaenu ja majandusraskuste teema lavastuses tagaplaanile. Esiplaanil on peresuhted ning näidispere fassaadi ja tegelikkuse vahe.
Võime leida seletuse, miks tegelased rõivaid pahupidi kannavad. See on ilmne viide välise klantspildi ja tegeliku elu vastandlikkusele. Niisugune kontrast ja kostüümilahendus on aga kunstlikult ratsionaalne, kuid orgaanilist sidet lavategevusega pole.
Niipea kui stjuardess on andnud käsu alustada lendu, ilmneb lavastuses teinegi ebaharilik asjaolu: kõik tegelased käituvad kummastavalt. Nende liikumine ja intonatsioon on rõhutatult demonstratiivsed. Näitlejad ei mängi tavalise psühholoogilise teatri reeglite järgi, vaid esitavad oma teksti otsekui raporteerides.
Selline raporteerimine laieneb ka omavahelisele suhtlemisele. Mida lisab see loole ja tegelastest arusaamisele?
Teatris ei pea alati lähtuma psühholoogilisest realismist, kuid iga võte peab olema loo seisukohalt õigustatud.
Näitlejatele lavastusreeglitest lähtudes midagi ette heita pole. Just nii, nagu neilt nõutakse, nad mängivadki. Värske tuulepuhanguna Ugala laval jääb silma külalisnäitlejana pereema rollis esinev Maria Peterson, kelle imago on lahendatud tabavalt à la Sofi Oksanen. Ent taas tekib küsimus: kas sel vihjel on ka mingi tähendus?
Head näitlejad
Tanel Ingit ja Meelis Rämmeldit on alati huvitav vaadata: nad suudavad ka kummalise lavasuhtlusvormi orgaaniliseks muuta.
Enamik näitlejaid mängib hästi välja oma osa stereotüüpsuhte, paraku pole selles arengut ja napib ka sügavust. Nii juhtubki, et näitlejate mäng ja kummaline lavavorm jäävad õhku rippuma ega tekita vaatajas terviku tunnet.
Tõukudes kavalehel märgitust, võiks lõpetada tõdemusega, et vahemaandumisi polnudki vaja teha, sest õhkutõusmine jäi ära. Oli lihtsalt stardirajal ruleerimine.