Oma varsemas elus töötas ameeriklane Dan Price kõrgepalgalise ajakirjandusfotograafina ning maksis pangale maja eest suurt laenu.
Ameeriklane otsusta teadlikult vaesuse kasuks
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
14. oktoober 2013, 14:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta elas koos abikaasa ja kahe lapsega Kentucky osariigis, edastab NBC News.
«Ma ütlesin endale, et nii elavad kõik. See on normaalne elu,» lausus Price.
Nii oli 20 aastat tagasi. Price`i kätte aga juhtus siis raamat, milles räägiti keskkonda säästvast ja lihtsast elust. Perekond kolis Oregoni, kuid seal lõppes mehe abielu otsa.
Ta loobus pärast lahutust endisest elust ja kolis metsaalale talle kuulunud jahionni elama. Nüüdseks elab ta aga sõna otseses mõttes koopas. Metsamaja oli vaid aklimatiseerumiseks.
Price`i aastane sissetulek on vähem kui 5000 dollarit. Ta kodule tehtavad kulutused on aastas 100 dollarit. Ta ei kasuta heategevuse teenuseid ega ka toidutalonge. Ta teenib oma elatise loodusbrošüüride koostamise ja hooaja töödega lähedal asuvas asulas.
«Ma saan tegeleda just sellega, millega ma tahan tegeleda. Ma ei pea panka orjama. Mis õigusega pangad arvavad, et ma pean terve elu maksma oma elukoha eest? Samas ei ole sellist elukohta aega nautida, kuna selle eest tasumiseks tuleb pidevalt tööl olla,» jätkas ameeriklane.
Ta lisas, et tänapäeva inimesed on liigse mugavusega ära hellitatud.
«Ma elan nii lihtsalt kui võimalik ja tahan olla kaaskodanikele eeskujuks,» lisas mees.
Samas ei ole ta loobunud mobiiltelefonist, iPadist ja sülearvutist.
Nagu biitnikud ja hippid enne tead, on ka Price keeranud selja liigsele materialismile ning valinud teadlikult vaesuse.
Pennsylvania ülikooli sotsioloogi Karen Halnoni sõnul on selline teadlik vaesuses elamine millegi sellise otsimine, mida ei saa rahas ega asjades mõõta.
Vabatahtlikku vaesust ja kodutust uurinud USA teadlase Dan Kerri sõnul, katsetas ka tema sellisel viisil elamist.
«Tahtsin katsetada elu, mis on väljapool tavapäraseid raame – perekonda ning 9 – 17 töötamist. Uurisin sellega ka elu mõtet ja eesmärki,» selgitas teadlane.
Ta jätkas, et vabatahtliku vaesuse puhul on tavaliselt olemas ka tagavaraplaan, kuid kui inimene on täiesti kõigest ilma jäänud ja tal ei ole midagi, siis on keeruline.
Ekspertide sõnul on USAs vabatahtlikult vaesuse valijad enamjaolt valgenahalised, kes varem on üsna jõukad olnud.
Olude sunnil vaesunud ja kodutuks jäänud on aga tumedanahalised või latiinod.