Mihkel Raud paljastatud: mitte jõhkard, vaid romantik

Lennuki sisemuses: kirjutamise, saatejuhtimise ja muusika tegemise kõrvalt on Mihkel Raud ka väikestviisi tehnikahuviline. Lennukijuhi pabereid tal küll pole, ent mootorrattaga ringi kimada meeldib talle üliväga. Foto: Raigo Pajula

Mees, kes jahmatas naturalistliku raamatuga «Musta pori näkku» ja avaldas äsja vägivallast nõretava romaani «Sinine on sinu taevas», avab oma tõelise olemuse. See on hoopis erinev sellest kestast, milles enamik teda seni tunneb.

«Ma olen teid...»

«...televiisoris näinud.»

Nii tavatseb Mihkel Raua (41) vastse esikromaani «Sinine on sinu taevas» teleajakirjanikust minategelane upitada oma ego, kui keegi ta ära tunneb – teise alustatud lauset lõpetades.

Tõsi see on, et Mihkel Rauda on viimastel aastatel rohkem näha televiisoris («Eesti otsib superstaari», «Värske Ekspress», homsest «Laulud tähtedega») kui laululooja ja muusikuna, kellena ta kuulsusrikas elutee – see ei ole mõeldud irooniana – alguse sai.

Kuulus on ta elutee igal juhul. Tunamullu ilmunud ja laia vastukaja tekitanud autobiograafilist «Musta pori näkku» on müüdud 34 500 eksemplari. Sel nädalal müüki ilmunud «Sinine on sinu taevas», võib kihla vedada, jõuab ka müügitabelite tippu. Sest teos on eluline ja kriitiline, groteskne ja vägivaldne.

Mihkel, miks tunneb raamatus enamik vägivallatsejaid seksuaalse erutuse suurenemist?

Väga huvitav tähelepanek! See ei olnud mul otseselt nii planeeritud. Aga sadism ongi seksuaalne hälve, erutumine valu tegemisest. Hitleri seksuaalelu ja -fantaasiad olid samuti üsna pöörased ning kujutan ette, et Stalinil võis ka kang hõlma all olla, kui ta mõtles selle peale, mida ta teeb.

Kindlasti ei ole kõik vägivallaaktid seksuaalsed, aga usutavasti väga suur hulk on. Ja see on muret tekitav.

Kui nüüd psühhoanalüütik appi kutsuda, siis mis ta võiks sellest järeldada, kui seod vägivalla seksiga?

Täitsa kummaline, jah, et kas mul endal on kupli all kõik korras. Võib-olla vajaks ma kiiremas korras teraapiat?

Ei, tänan küsimast, minu seksuaaleluga on kõik korras. Ma ei tapa inimesi, isegi mitte fantaasiates ja unenägudes. See ei eruta mind.

Minu arvates on raamatu vägivaldseim stseen see, kui 11-aastase minategelase sõbrad otsustavad tema sünnipäeva boikoteerida. On siin mõni prototüüp?

On. See ei ole toimunud minuga, aga ühe inimesega, keda väga hästi tunnen. Kui ta sellest mulle rääkis, siis see kohutavalt puudutas mind. Sealt alates on üks mu suuremaid hirme seoses pojaga sama: mis juhtub siis, kui keegi talle midagi sellist teeks?

Loomulikult on igal inimesel seoses lastega veel teisigi hirme, aga see on üks irratsionaalsemaid.

Kas väidad, et emotsionaalne vägivald võib kunagi viia fataalse plahvatuseni?

Absoluutselt. Sul on vaja lihtsalt päästikut. Meis kõigis on ilmselt päästikud olemas, nii sinus kui minus. Me lihtsalt ei tea nende olemasolust, õnneks.

Kas raamatut kirjutades said ka ise enda mõnele päästikule jälile?

Kardan küll. See teeb hirmu ja paneb mõtlema. Avastasin enda kohta asju, mis mulle ei meeldi – ja mille olemasolust olin võib-olla ähmaselt teadlik –, aga mulle ei meeldi tunnistada, et need asjad on olemas.

Kellelegi ei meeldi tunnistada, et ta ei ole täiuslik. Keegi ei taha tunnistada, et mõni asi, mida ta ei tahaks, et talle meeldib, otsapidi natuke meeldib. Ma ei räägi siin pommi panemisest ega vägistamisest.

Kuid ega minagi ole päris puhas ja süüta poiss.

Kirjutasin raamatut Käsmus ühes pansionaadis, kus üürisin tuba, ja olin seal nädalate kaupa üksi.

Kohtusin ainult lahke perenaisega, kes mulle hommikul süüa tegi, teisi inimesi väga palju ei näinud. Tahtsin nimme tunda cabin fever’it – et oled isoleeritud. Üritasin endas teatavat hullumeelsust tekitada, ja tuleb tunnistada, et teatavate tulemustega.

Varem kogetud alandus käivitab raamatus nii mitugi tegelast. Samas oled ise ka «Superstaari»-saates terav olnud, ilmselt nii mõnegi noore jalust niitnud. Äkki tõmbasid ka kellelgi kuke vinna?

Guilty as charged. Mis ma oskan muud öelda. Tõstan käed ja annan alla.

Ma ei taha süüdistada.

See on õige, mis sa räägid. See on kahtlemata saade, mis on seotud selgete eetiliste probleemidega. Eriti esimesel hooajal, kui formaat oli Eestis tundmatu, oli see pehmelt öeldes küsitav, mida tegin.

Teisel ja kolmandal hooajal võisin alati vabanduseks tuua, et inimesed teadsid: Raud on see mölakas, kes ütleb halvasti. Sellega võisin end natuke vabandada, aga kas see lõpuni vabandab, selles ei ole ma päris kindel. Tagantjärele mõeldes ei ole mul uhke ja hea tunne, kui selle saate peale mõtlen.

Loodan, et ma ei ole nüüd süüdi kõigi tulevaste kriminaalide ja sarimõrvarite ja vägistajate tekkimises, ja loodan väga, et ma ei käivitanud nendes noortes mingit päästikut.

Kõige halvemal juhul purustasin nende unistused. Aga teinekord võib see jällegi tekitada trotsi, et mis sa, Raud, mölised, ma alles näitan sulle. Värske näide on «Eesti laulu» võitja, kelle vedasime «Superstaaris» stuudiovooruni välja ja kellele ma ütlesin üsna kehvasti, aga palun väga – mul on väga hea meel tema üle.

Tegelikult on su raamat, kus vägivald on põimitud reaalse eluga, jõuline Eesti ühiskonna kriitika. Kas said seal välja elada oma rahulolematust?

Kahtlemata. See on selgelt nähtav. Aga ma ei kippunud positsiooni võtma – ja olen õnnelik, et mul õnnestus seda vältida. Lasin ühest kaevikust, siis kebisin teisele poole ja lasin vastu, et seada oma veendumusi kahtluse alla ja vaadata, kuidas asjad teiselt poolt paistavad.

Ei ole ju üht universaalset tõde. Kõigil on mingis asjas õigus. Häbi tunnistada, aga mõni keskerakondlane räägib aeg-ajalt täiesti mõistlikku juttu, samas kui sotsid või reformarid ei tee seda teinekord üldse.

Positsiooni võtmata jätad kriitikuile palju tõlgendamisvõimalusi. Pelgad neid?

Loomulikult teeb hukkamõistev kriitika meele kurvaks, oled pettunud. See on sama, kui keegi ütleb, et su laps on jõle paks, tülgastav ja rõve. Võid ju ratsionaalselt aru saada, et probleem ei ole lapses, vaid selles, kes seda ütlema tuli.

Aga võib-olla tõesti ei ole mu laps täiuslik? Võib-olla kriitikas mingi iva ikkagi on? Õnneks tuleb alati keegi, kes ütleb, et su laps on erakordselt intelligentne, vaimukas ja ilus – see tasakaalustab.

Kas eelmise raamatuga «Musta pori näkku» teenisid miljoni või mitte?

Ütleme nii, et ega ma kurda. Aga mulle ei olnud «Pori» ega ka uue raamatu puhul oluline see, kui palju ma teenin. Oma igapäevast leiba teenin hoopis teiste asjadega.

Milleks uut raamatut oli vaja kirjutada?

Esiteks mulle meeldib kirjutamise protsess. See on üks töö, mille peale hommikul üles tõustes ei mõtle, et raisk, pean hakkama kirjutama. Teiseks tahtsin proovida, kas saan belletristikaga hakkama. Kolmas põhjus oli see, et — kuigi olen aastatega rahulikumaks muutunud — minus on mingi rahulolematus. See, mis paneb mind üht või teist või kolmandat tegema.

Tunnen sind varasemast vasakpoolse ilmavaatega inimesena. On siin muutusi?

Ma ei nimetaks oma maailmavaadet vasakpoolseks. Kuigi mul on sellest muidugi jõle mugav tugitoolist targutada: ma ei kurda oma elu üle, ma saan hakkama, mul on tööd.

Eks ma natuke anarhisti moodi olen. Mulle ei meeldi, kui üks väike seltskond inimesi kontrollib teiste inimeste rahaasju, nagu riik paratamatult teeb, võttes nii minu kui sinu palgast osa ära, ja siis põhimõtteliselt jagab: natuke endale, natuke kaitseministeeriumile...

Sel juhul oled hoopis tüüpiline Reagani parempoolne — vähem makse ja vähem riiki!

No vaat, nii need asjad jooksevad... Ideaalne riik oleks muidugi selline, kus on väga tark ja altruistlik ja mõistlik valitsus. Aga me ei tea ühtegi riiki, kus nii oleks. Selles ongi probleem. Riik konstruktsioonina ei ole üldse paha mõte. Kahjuks inimesed ei ole võimelised seda pidama.

Riik on kahtlemata väga suurte puudustega süsteem. Aga paremat alternatiivi ei ole olemas. Ja mul ei ole alternatiivi ka praegusele Eesti valitsusele. Ma võin nendega mitte nõustuda ja mulle ei pruugi kõik see poliitika meeldida, aga kui hakkan mõtlema alternatiivsete kombinatsioonide peale – no raisk, need meeldivad mulle veel vähem!

Mis sulle vasakpoolsete juures kõige vähem meeldib?

Me oleme üsna silmakirjalikud. Justkui räägime solidaarsusest, tunneme inimestele kaasa – aga kust me võtame selle õiguse? Kas keegi on meid palunud enda eest rääkima? Teiseks, meile meeldivad tavalised lihtsad inimesed nii kaua, kuni nad uksest sisse tulevad. Kui sa räägid, et sulle meeldivad rõhutud ja vaesed, aga sul on kodus vabu ruutmeetreid – võta nad enda juurde elama! Siis sa ei taha neid.

Silmakirjalikkus iseloomustab vasakpoolsust rohkem kui parempoolsust. Parempoolsed, ütleme ausalt välja, on sitapead. Nad ütlevad ausalt, et võtame kõik raha ära ja pistame oma taskusse.

Kas kultuuriinimesed saavadki ainult vasakpoolsed olla?

Sugugi mitte – näiteks Mihkel Mutt. Aga üldiselt on see siiski valdav.

Tegelikult mind õudselt paeluvad parempoolse mõtlemisega intellektuaalid. Mulle meeldib, kui mõni parempoolne mõistlikku juttu räägib – sest üldiselt nad ei tee seda –, nagu lisaks Mutile Iivi Masso, kes on teinud kas nüüd just 180-kraadise pöörde, aga mingi muutus on temas ilmne.

Särav mõtleja, erakordselt tark naine. Ma ei ole alati nõus sellega, mida ta kirjutab, aga ta paneb mind mõtlema, et võib-olla see ei olegi nii mustvalge, nagu olen seni arvanud.

Mis on sinu põhiline sissetulekuallikas?

Telesaated. Singer Vinger on ka täiesti eksisteeriv ansambel. Need toidavad mind ära.

Need on kõigest projektid. Kas kindlustundest teinekord puudu ei tule?

Mul on aastatega akumuleerinud kapitali, väike puhver või maandumisplats on ette valmistatud. Kui töötuks peaksin jääma, on paar kuud aega tööd otsida.

Võib-olla olen ka päev korraga elaja, ma väga ei muretse, mis homme juhtub. Olen kogu elu teinud töid projektipõhiselt. Vaid Päevalehes käisin kunagi hommikust õhtuni tööl, aga sain aru, et see ei sobi mulle.

Aga mis siis, kui su näo ja nime järele pole ühel päeval enam nõudlust?

Gunnar Graps oli ka väga tuntud, ja Kalmer Tennosaar. Aga nende elu lõpuotsad ei olnud just kuninga elamine. Nii et tuleb arvestada, et ühel hetkel sa ei ole enam huvitav, kaod pildilt, ja siis pead hakkama mõtlema, kuidas elad.

Kui peaksid tööd otsima, siis millist?

Kõige huvitavam töö – ja sedagi on tugitoolivasakpoolsena mugav kohvitassi taga rääkida – oleks see, kus sa väga raha ei saagi. Olen seda korra isegi tõsiselt kaalunud, et pool aastat Aasias või Aafrikas humanitaartööl toimetada. Aga enne, kui seda teinud ei ole, pole võimalik sellega hoobelda, et oled kohutav heategija.

Milline oleks su unistuste elu?

Sõita mootorrattaga mööda Ameerika Ühendriike, käia Nashville’is ja Chicagos, erinevate muusikastiilide sünnikohas. Olen väga suur Ameerika fänn, ja olin seda juba enne, kui esimest korda Ameerikas käisin.

Mulle meeldib ka sealne tavaliste lihtsate inimeste kultuur: selles on midagi siirast ja sooja. Need on inimesed, kes teevad tööd, elatavad peret, käivad pühapäeval kirikus ja kelle üle on eurooplastel turvaline naerda ja mõmiseda ning saata mingi loll Borat neid alandama mitte millegi eest. Mulle ei meeldi lihtsa inimese üle ilkumine.

Seda ei ole cool tunnistada, aga kui lennukis sõidan, siis vaatan hea meelega sellistele inimestele mõeldud romantilisi filme, kus Reese Witherspoon või Sandra Bullock mängib nii südamlikult ja armsalt.

Need filmid on muidugi turvalised ja šabloonlikud, aga mulle meeldib, sest need on liigutavad. Olen tegelikult selline mees, kes vaatab romantilist komöödiat ja lahistab nutta televiisori ees. Olen üsna lihtne kuju. Lihtne nagu laud.

Miks sa enam muusikat ei tee?

Eks ma ikka teen ka. Meil on Hendrikuga [Sal-Saller] projektid ja Singer Vingeriga käime mängimas. Aga meil on nii palju säravaid ja uusi muusikuid. Mina elan vana rasva peal.

Või ei motiveeri muusika tegemine enam nii palju nagu vanasti?

Eks see ole laiskus ka. Raamatut kirjutada on lihtne: teed laptop’i lahti ja hakkad panema. Muusika tegemiseks pead mingi logistika kokku leppima, aga siis on meestel pered ja miljon muud asja – noorena ei olnud seda.

Juhid telesaadet, kirjutad, teed muusikat — oled multifunktsionaalne nagu Hannes Võrno.

Muide, Võrno tahaks hea meelega poksis olümpiavõitjaks tulla.

Ei, seda ma kindlasti ei taha (naerab). See on vägivaldne spordiala. Mulle meeldib mäe peal suusatada, olen käinud Soomes ja korra Andorras – võib-olla on see keskeakriisi tunnus.

Sel aastal jäi raamatu pärast käimata. Lisaks meeldib mulle ujuda ja mootorrattaga sõita.

Eks ma muidugi tunnetan oma piire, aga juba lapsest saadik olen tahtnud näitlejaks saada. Mine tea, äkki õnnestub see kunagi ära proovida. Olen mänginud lapsena paaris filmis ja sõbra Juhan Ulfsaki kinnitusel olin ühes päris hea. Võib-olla saan mõne cameo osa.

Oled mõelnud peret ka suurendada?

See ei ole asi, mida väga mõtled. Vaatame, kuidas elu veeretab.

Kui võimalikele järgmistele projektidele mõtled, siis kas edevus ikka motiveerib?

Kahtlemata, kahtlemata! Olen erakordselt edev inimene. Mulle meeldib olla tähelepanu keskpunktis. Aga mulle ei meeldi ennast eriti televiisorist vaadata, sest ma ei ole seal enda meelest ilus. Olen seal liiga paks, eriti kui on laiekraanteleviisor. Aga mulle meeldib seal olla.

CV Mihkel Raud (41)

Laulja, kitarrist, kirjanik, ajakirjanik
Sündinud 18. jaanuaril 1969 Tallinnas
Ema kirjanik Aino Pervik, isa kirjanik Eno Raud
Mänginud ansamblites Golem, Metallist, Singer Vinger, Ba-Bach, Merry Christmas Mr. Lawrence ja Mr. Lawrence
Juhtinud telesaateid «Seitse vaprat», «Eesti otsib superstaari», «Värske Ekspress», homsest alustab žürii koosseisus saates «Laulud tähtedega»
2008 ilmus autobiograafiline «Musta pori näkku», mida on müüdud 34 500 eksemplari
Lapsena mänginud filmides «Keskpäev» ja «Nukitsamees»
Vend kirjanik ja Tallinna Ülikooli rektor Rein Raud, õde kunstnik Piret Raud
2007. aastast abielus Pärle Sepping-Rauaga. Eelmisest abielust poeg Kaarel Eno Raud

Arvamus

Juhan Ulfsak
näitleja

Mulle meeldib, et Mihkel on oma uue teose žanrimääratluseks valinud põnevusromaani. Kui ma käsikirja esimest korda lugesin, loksusid kõik selle mitmekihilise teose koostisosad paika hetkel, kui avastasin, et kurat, ma tahan teada, mis edasi saab! See romaan kihutab läbi meie tasase maastiku sellise hoo ja kirglikkusega, et kahte lehte lendavad nii Postimees online’i kommenteerijad kui kommenteeritavad.

Kohati on raamat pööraselt naljakas ja kohati kohutavalt kurb. Aga mis peamine – see on kirjutatud armastusega, sellisega, millest need, kes käivad raamatukogudes roppusi läbi kriipsutamas, kunagi aru ei saa.

Mis puudutab Mihkli soovi kunagi veel näitlemist proovida, siis on tema kontol juba vähemalt kaks suurepärast negatiivse kangelase rollisooritust: esimene kunagises lastefilmis «Keskpäev» ja teine 25 aastat hiljem, juba küpse artistina, populaarses teleseriaalis «Eesti otsib superstaari». Ma leian, et tal on ammu aeg testida ka teatri tammiseid lavalaudu, ja saladuskatte all võin öelda, et asi juba susiseb. Hoidke alt, moraalne enamus!