Winny Puhh “Brääznik”

Asso Puidet
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Winny Puhh "Brääznik".
Winny Puhh "Brääznik". Foto: Plaadi esikaas

Winny Puhh on kange ja salakaval nagu õuka. Peabki olema, ei mütta nad ju niisama tühja ringi, vaid raiuvad kõige ehedamat setu ... eee ... nojah, ei olegi võimalik üheselt öelda, mida siis täpselt.


Plaadi avalugu "Wonderbra" on kõige ehedeam jõmmi tümakas.

"Peetus" ja "Söögitädi" hüsteeriline punk. "Kala tatt" on kah igati punk. Aga ei ole hüsteeriline. "Tungalteratsäi" kõlab jällegi peaaegu nagu hüpnootiline ballaad.

Kuni hetkeni, mil Korraldajaonu rüükma nakkap. Laulud kaheks-kolmeks aastaks vangi pandud Joel Steinfieldist ning peegelpõrandal kükke tegevatest pededest esindavad oma sõnumiga jällegi sadistliku mõnuga ühiskonna mädapaisetele pressivat muusikavoolu.

"Nõiutud saar" aga kisub oma monotoonse helipildi ja veidike segase vokaali poolest sinna doom metal'i kanti. Rütmikas "Pole seksist loobunud" veel on aga funky mis funky.

Jah, sogane on see värk. Või mitmekihiline, kui soovite.
Aga igatahes hakkab kergelt pähe ning teeb olemise mõnusaks. Nagu oleks brääznik või midagi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles