Mida Jeremy Clarkson arvab surmanuhtlusest?

Hendrik Alla
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jeremy Clarksoni raamat «No tule taevas appi!»
Jeremy Clarksoni raamat «No tule taevas appi!» Foto: Fookus Meedia

Populaarne saatejuht ja kolumnist Jeremy Clarkson avaldab oma mõtteid maailma asjadest värskelt eesti keeles ilmunud raamatus «No tule taevas appi!»


Ma teen päris tihti nalja, et kui mina oleksin võimul, paneksin snaiprid maanteedel liiga aeglaselt sõitvaid autosid tulistama. Samas pole ma iial arvanud, et surmanuhtlus on hea idee.

Kui riik otsustab külma kõhuga ja täie mõistuse juures olles, et tapab kellegi ära, siis on see mõrv. Ja kui ta viib selle täide, süstides mürki justkui laval olevatesse inimestesse, publikuks terve punt preestreid ja ametnikke, on see ju lihtsalt õõvastav.

Tõeliselt arenenud ühiskonna tuvastamiseks on kaks viisi. Esiteks on sel tuumaallveelaevastik. Ja teiseks ei ole seal surmanuhtlust. See jätabki meile Prantsusmaa ja Suurbritannia ja ongi vist kõik.

Mõelge sellele. Kui te annate kohtule loa kedagi surma mõista, tähendab see, et ei looda enam selle inimese rehabiliteerimise võimalusele. See on puhas karistus. Aga keda sellega karistatakse? Muidugi ei ole eriti meeldiv istuda kongis ja haududa välja vangla kokal juhet kokku jooksutavaid viimase söömaaja nõudmisi, kuid kui mürk on oma töö teinud, oled sa surnud ja asi vask.

Kõige enam kannatavad selle all hoopis vanemad ja lapsed. Ja ega nemad seda kuritegu toime pannud.

Ma ei ütle, et me peaksime muidusööjate ja varastega õrnad olema. Mulle meeldiks panna nad luku taha ja lubada neil süüa vaid seda, mida nad oma karvade sees kasvatada suudavad. Ning kongides ei tohiks olla ei kütet ega kanalisatsiooni. Aga ma ei saa toetada riiki, kes kuulutab, et mõrv on vale ja tapab selle tõestuseks avalikult inimesi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles