Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp? Miks mitte

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väike telk, väike inimene ja suur mägi.
Väike telk, väike inimene ja suur mägi. Foto: Erakogu

Igaüks teab ise, milliste tippude ja katsumustega möödunud aastal rinda tuli pista. Kaks naist, Triin Peips ja Anu Peljo, võtsid kätte ja ründasid Lõuna-Ameerika kõrgeimat tippu, pea seitsmekilomeetrist Aconcagua mäge.



Mälestus Argentiinas Andide mäestikus asuva Aconcagua peal käimisest on niivõrd värske, et õigupoolest ei ole kohale jõudnud veel kõik postkaardidki, mis    ookeani tagant kodumaale saadeti.



Nagu igal kõrgemal tipul, on ka Aconcagual üsna kindel hooaeg, millal on mõtet tippu püüdma minna. Eesti vaprad naised olid ookeani taga kolm nädalat novembris-detsembris ehk hooaja alguses. Sobiv aeg mäe vallutamiseks kestab jaanuari lõpuni.



Kui Triin Peipsil oli see esimene kord Lõuna-Ameerika kõrgeimasse tippu pürgida, siis Anu Peljo käis sama mäge proovimas juba eelmisel aastal. Siis tuli tervise tõttu alla vanduda: tippupürgija toodi mäe pealt alla koguni helikopteriga.



See ei tähenda, et mäele mütsiga lööma mindi: nii tallinlanna Peljole kui otepäälanna Peipsile pole mägedes käimine võõras teema. Üheskoos on näiteks Jaan Künnapi juhitud matkagrupiga Pamiiri mäestikus käidud. Aconcaguale ronimise mõtte käis välja Peljo ja Peips kaasamineku üle pikalt ei kaalutlenud.



1000 kilomeetrit bussiga


Otepää–Tallinn–Stockholm–Milano–Buenos Aires. Sellisena kõlab lühike kokkuvõte Argentiina pinnale jõudmisest. Siis veel tuhat kilomeetrit bussiga Mendoza linna ja ihaldatud mägi oligi pea käeulatuses, õigemini küll veel kolme ja poole tunnise sõidu kaugusel.



Tuhat kilomeetrit bussiga kõlab üsna väsitavalt, aga Peipsi sõnul see nii siiski ei olnud. Argentiina pikamaabussi mugavused olid üsna võrreldavad hoopis mugava lennuliiniga: pikkade vahedega mugavad istmed, söök-jook, reisisaatja läbi viidud bingomängud ja muud mugavused nii just kõlavad.



Kusjuures tuhat kilomeetrit sellise reisi eest maksis 500 Eesti krooni, samas kui näiteks reisi esimese osa ehk sõidu eest Otepää–Tallinn mikrobussis tuli otepäälannal välja käia 275 krooni.



Igatahes on Mendoza hostel Independencia koht, kus matkagrupid enne Aconcaguale minekut peatuvad, et linnas vajalikud dokumendid korda ajada. Osta tuleb 180 dollarit maksev mäepilet, lisaks saab vastavalt soovile osta teenuseid kohalike matkaettevõtete käest.



Pileti lunastanu võib kindel olla, et vajadusel tuleb appi päästeteenistus, seda kas või helikopteriga. Baaslaagrites on ka arstipunktid, kus kohustuslikus korras oma tervist kontrollida tuleb.



Oma shit bag kaasa


Peipsi sõnul oli selline korraldus ja hoolitsus võrreldes Pamiiriga üsna erinev. Viimases tuleb matkagruppidel eelkõige ise hakkama saada. Erinevast hoolitsustasemest annab märku seegi, et Aconcaguale minnes tuleb kaasa võtta shit bag, et sellega oma väljaheited alla tagasi tuua. Riik hoolitseb, et ka tulevikus oleks mägironijatel soovi mäele minna.



Ettevõtjatelt saab samas Mendozast osta teenust varustuse mäele vedamiseks. Muulaga varustuse mäele ja tagasi vedamine maksab 180 dollarit. Kuni 30 kilogrammi vedamiseks saab ka osta pool muulakoormat.



Enda vaeva on võimalik vähendada ka korraldatud söögikordi ostes. 25 dollarit kolmekäigulise söögikorra eest, arvestades, et seda pakutakse tuhandete meetrite kõrgusel mäel, ei olegi teab mis suur hind, seda eriti rasketel aklimatiseerumise päevadel.



Eestlased igas sadamas


Nagu kohapeal selgus, oli samal ajal Peipsi ja Peljoga mäge ründamas teisigi eestlasi. Nimelt kommertsgrupp esimese eestlasena Mount Everesti tippu tõusnud ja kontinentide kõrgeimate tippude võtmise tuuril ka Aconcagual käinud Alar Siku juhtimisel. «Kui midagi hullu oleks juhtunud, oleks eestlastelt abi saanud,» rääkis Peips.



Samas hindas ta mäge üsna ohutuks, näiteks ei pea seal kartma salakavalatesse jäälõhedesse kukkumist. Lõhede poolest küll näiteks Pamiirist ohutum, nõuab sellise kõrgusega mägi nagu Aconcagua ikkagi korralikku füüsilist pingutust.



Mäe eripära on tugev tuul. 40–50 m/s puhudes läheb see seda tugevamaks, mida kõrgemale tõustakse. Lisaks võimendab külmakraade tuul. Peips meenutas hetke, kui üks samal ajal mäele tõusnud mees üritas liikuda põlvpükstega: esimese tuuleiiliga kaasas käinud liiv käis jalgadest justkui liivapaberiga üle ja sundis pikad püksid kiirelt jalga panema.



Telk tuulega vastu maad


«Mulle see mägi meeldis. Allpool ei tekkinud ka sellist küsimust, kas tippu jõuame,» rääkis Peips.



Mäe peal kõik siiski nii kergelt ei läinud. Kuigi füüsilise vastupidavusega vapratel naistel probleeme ei tekkinud, seadis omad piirid loodus. Teises baaslaagris, 5500 meetri kõrgusel oodati mitu päeva sobivamat ilma, mis aga sugugi saabuda ei tahtnud.



«Nagu auto häält kuuled kaugelt tuule mürinat vaikselt tulemas ja siis ühel hetkel surub telgi vastu maad,» kirjeldas Peips olusid, mida mitu päeva telgis taluti. Pidev tuule müha ja külm väsitasid nii füüsiliselt kui vaimselt.



Lõpuks võeti vastu otsus, et mäetipu vallutamiseks kavandatud päevadel tippu ei jõuta ja targem on sellest seekord loobuda. Peipsi sõnul oleks olnud ilmselt võimalik ära võtta kõrgus 6000 meetrit, aga kuna see oli mõlemal juba Pamiiris võetud, ei olnud see kummalegi ilma tippu jõudmata ihaldusväärne.



Kuigi niinimetatud Siku grupp jäi veel mäele paremat ilma ootama, ei õnnestunud kokkuvõttes ka neil tippu jõuda. Tõele au andes tuleb nentida, et ühel eestlasel tipputõus siiski õnnestus. Nimelt mägironijate ringkonnas hästi tuntud kogenud Tarmo Rigal, kes ründas tippu üksinda ja raskemat trassi – jääliustikku – mööda.



Möödaminnes Tšiilist läbi


Tagasi Mendozas, otsustasid Triin Peips ja Anu Peljo kasutada vabanenud reisipäevi Tšiilist, mis Aconcaguale üsna lähedal, läbi põigates. Enne nauditi muidugi kuuma dušši, millest mäel ainult unistada võis.



«Kõrgusega kohanemine läks väga hästi, kahju et ilm ei toetanud ülesminekut,» arvas Triin Peips kokkuvõttes mäetipu võtmise üritusest. Aconcaguale plaanib ta aga kindlasti tagasi minna, samuti nõuab pikemat ringivaatamist suurriik Argentiina. Reisi- ja mäekuludena arvestati kuluvat maksimaalselt 25 000 krooni ja sellega saadi Lõuna-Ameerika tippu tõusmist püüdes ilusti hakkama.



«On olemas alternatiivsemad puhkamisvõimalused ka,» soovitas Triin Peips neile, kes puhkusereisi all ainult päikeserannas lesimist silmas peavad. «Natuke eeltööd ja kõik on saavutatav.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles