Tallinna moenädal pani isuäratavate moepalade rohkusega ahhetama. Arter heidab põgusa pilgu tagasi
Noppeid nädalaselt moemaratonilt
15. november 2009, 10:09
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eelista Eesti moodi – nii kõlas Tallinna moenädala loosung, kutsudes rahvast pöörama rohkem tähelepanu omamaisele moedisainile. Ja seda põhjusega: häid ja eri käekirjaga moetegijaid on meil küllaga.
Ehkki moeetendusi oli kahe varasema moenädalaga võrreldes vähem, astus kunstnikke sel korral moetribüünile rohkem.
Ainuüksi siinset moeelu kaardistava raamatu «Eesti moepiibel 2010» kaante vahel tutvustatakse 47 moedisainerit ja kaubamärki – lisaks raamatupoodidele jõuab see ka maailma moetööstuse võtmetegelasteni, andes mujalgi ettekujutuse, millist moodi siin tehakse. Rääkimata siis Eesti enda inimestest. «Eesti mood peab saama sama popiks kui Eesti toit,» kuulutas raamatu toimetaja Tanel Veenre nädala alguses Postimehele.
Ka sündmuste galerii oli seekord tavapärasest mitmenäolisem, ulatudes salonglikest moeõhtutest näituste ja moelõunateni. Stilist ja Tallinna kaubamaja loovjuht Kristina Herodes toob mõjuka moepiibli kõrval esile Iida galerii kunstniku Kristina Viirpalu loomingut, iseäranis tema Haapsalu salli pitsilisi kleite.
«Unenäoliselt ilusad,» iseloomustab ta neid ja lisab, et talle meeldib üldse Viirpalu ülevoolav fanatism, hea proportsioonitaju ja asjade viimistletus. Koos Lilli Jahiloga näitasid nad rõivakunsti, mis näeb laval hea välja, aga on ka n-ö kantav – mõnigi kord ei pruugi laval hästi mõjuv asi päriselus kandjasõbralik olla.
Omamoodi vahvaks hindab Herodes ka Beatrice ja Vassilissa moelõunat, kus borši ja pirukate kõrval pakuti «näksida» ka nende moeloomingut. «Beatrice teeb midagi sellist, mida ükski moekooli drillitud kunstnik ei teeks, julgedes miksida kokku kõike, mis talle meeldib ja sisemusest tuleb.
Talle ei loe moe-, värvi- ega proportsioonireeglid. Kuid tulemus on päris äge!» räägib stilist kollektsioonist, kus sõna sai suuresti taaskasutus. Eestis üldiselt välja kujunenud hea maitse taustal, mis eeldab head rätsepatööd, tagasihoidlikku koloriiti ja pisut ka ideelist nukrust, on säärane julge etteaste igati kiiduväärt, arvab Herodes.