Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Abdul Turay: mees, kes pahandab eestlasi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Peeter Langovits
Tööpostil: Abdul Turay kuulab Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis, mida õpilasel talle tarka öelda on. | FOTO: Peeter Langovits

Ta mõjub siin nagu sõõm värsket õhku. Ta näitab, kuidas muu maailm meid näeb, aga teisalt paneb küsima: kuidas ta julgeb tulla meile midagi ütlema?


Aasta tagasi vapustas Eestimaad tundmatu must mees, kes kirjutas Postimehes paar lauset, mis ajasid rahva marru. Ta kirjutas nii:


«Oletagem, et aastat kolme-nelja pärast otsustab Venemaa oma õnne proovida ja ründab Narvat. Me võime olla kindlad, et Ühendriigid ja kogu lääs mõistab selle avalikult hukka. Kuid pole sugugi välistatud, et Ühendriigid ja NATO ei võta tegelikult midagi ette, sest presidendi abikaasa pähe kerkib mõte: «Ah, Eesti, kas see polnud see pisike kitsarinnaline valge maa, kuradile nendega.»»



Kummalisel kombel ei muutnud too mõtteavaldus Turayd (42) paariaks, vaid lausa vastupidi: temast sai siinne arvamusliider. (Ta ise, muide, selle tiitliga ei nõustu.) Tema arvamuslood said eriti oodatuks. Ja ta ei ole ootusi petnud. Sel nädalal otsustas ta Postimehe veergudel lahendada lõplikult küsimuse, miks eesti naised eelistavad välismaa mehi. Ta nimelt väitis, et eesti naised eelistavad siiski eesti mehi.



Kes on see tumedanahaline mees, kes söandab valges ühiskonnas nii söakalt sõna võtta?

Ta on sündinud ja üles kasvanud Inglismaal, õppinud Londonis ülikoolis ajalugu, töötanud seejärel ajalehes Hongkong Standard ja Taiwanil ajalehes China News. Pärast Inglismaale naasmist läks avalikku teenistusse: juhtis projekte ja büroosid ning kirjutas ministritele kõnesid.



Eelmisel aastal tuli koos eestlannast elukaaslasega Eestisse, asudes ingliskeelse ajalehe Baltic Times peatoimetajaks. Peagi pani aga ameti maha, sest lehe omanikud keeldusid osale töötajaist palka maksmast. Nüüd õpetab Turay Tallinna vanalinna hariduskolleegiumis ja kirjutab lisaks Postimehele ka veebilehtedele.



Kui palju oli vaja julgust, et tulla võõrale maale ja hakata siin kirjutama arvamuslugusid?

Küllalt palju. Olen alati närvis, kas olen ikka autoriteet, et millestki kirjutada. Ma ei ole eestlane, ma ei räägi eesti keelt kuigi hästi; oskan seda lugeda, aga vajan sõnaraamatut.



Miks peaks ma kirjutama majandusest või poliitikast, kui ma pole majandusteadlane? Nii et, jah, julgust on vaja.



Kui palju inimesed kuulavad seda, mida te kirjutate?

Ikka kuulavad, aga see ei tähenda, et nad on minuga alati nõus. Paljud ei ole, aga nad mõtlevad kaasa.



Mõnikord paistab, et üritate provotseerida. On see nii?

Ei, püüan olla lihtsalt aus. Nagu on öeldud, et kui kirjutad midagi, aga see ei aja kedagi pahaseks, siis teed midagi valesti. Mõned saavad pahaseks lihtsalt seepärast, et mina kirjutan, ja ma ei saa sinna midagi parata.



Ometi peab olema ka teisi põhjusi, miks te kirjutistele enamasti tormiliselt reageeritakse. Millised teie arvates?

Võib-olla on põhjus selles, nagu Barbi Pilvre on öelnud, et Eestis kirjutab kogu aeg sama grupp inimesi, ja isegi kui nad kirjutavad midagi väga tarka või erilist, siis inimesed ei reageeri, sest tegemist on ju samade kirjutajatega. Mina olen teistsugune, kirjutan pisut teistmoodi, mul on öelda teistmoodi asju, mis võivad olla huvitavad.



Kuidas on siinsed inimesed suhtunud teisse kui välismaalasesse?

Kui oled välismaalane, siis automaatselt eeldatakse, et oled turist. Inimesed tulevad ja küsivad sult peaaegu iga päev raha. Olen seda rohkem märganud pärast majanduslanguse algust.



Eestlased on kolkalikud. Aga kogu maailm on muutunud selliseks, ja see teeb pisut murelikuks. Globaliseerumise tõttu arvaks pigem, et läheb teisiti. Olen märganud, et ka Inglismaa on rohkem kolkalik kui 10–15 aastat tagasi. Kui vaadata näiteks Briti pressi, siis seal on kangelased rohkem kohalikud. 20 aastat tagasi oli meediapilt rahvusvahelisem.



Mis tunne on jalutada Eestis tänaval, olles ülejäänutest nii erinev?

Olen sellega harjunud. Kasvasin üles linnas, kus kõik olid valged. Ja kui oled laps, siis sa ei mõtle sellest: sa ei näe valget maailma, vaid seda naabruskonda, kus sa elad, ja kui oled seal ainus mustanahaline laps, siis harjudki sellega ära. See on sinu maailm.



Aga te ju märkate, et teid jõllitatakse mõnikord?

Täiskasvanud püüavad teha näo, et nad ei jõllita, aga lapsed küll jõllitavad. Ja seal on suur vahe, kuidas käituvad eesti lapsed ja kuidas käituvad näiteks hiina lapsed. Eesti lapsed tunnevad sinu vastu huvi, aga hiina lapsed mõnikord kardavad.



Seisin kord Hongkongis rongijaama platvormil ja seal oli naine lapsega, kes jõllitas mind ema seeliku tagant. Hakkasin temaga kergelt lollitama, nägusid tegema, aga ema ütles, et ärge palun tehke, laps kardab. Siin ei ole seda kunagi juhtunud. Eestis on lapsed lihtsalt uudishimulikud, keegi ei pelga.



Millega on olnud Eestis kõige raskem harjuda?

(Mõtleb pikalt.) Mulle ei meeldi eriti eesti toit. Ilmselt on see ka põhjus, miks maailmas pole eesti restorane (naerab). Te oskate panna hapukoort iga asja sisse. Ma ei ole suur eesti toidu fänn. Selles pole ka palju valikuvõimalusi.



Verivorsti olete proovinud?

Jah, olen küll. Inglismaal on ka midagi sellist, me kutsume seda black pudding, ja see pole mulle kunagi eriti meeldinud.



Mis tundub Eestis veel kummalist ja iseäralikku?

Eestlased on tasased, räägivad vähe ega väljenda sageli emotsioone. Aga samas ütlevad nad enda kohta igasuguseid konfidentsiaalseid asju, mida teistes kultuurides ei öelda muidu, kui tunned teist inimest lähedalt. Eestlastega võib saada lähedasemaks kui inimestega teistes kultuurides, kus ei räägita sulle teatud asju aastaid. Ses suhtes on eestlased palju avatumad.



Olen varem abielus olnud ja avastasin alles kolme aasta järel oma naise kohta asju, mida ma ei teadnud. Aga tean samalaadseid asju Eesti sõprade kohta, ehkki ei ole neid sugugi nii kaua tundnud.



Olete kirjutanud arvamusloo nii Edgar Savisaarest kui ka Mart Laarist. Millised on teie enda poliitilised vaated?


Inglismaal olin liberaaldemokraatide erakonna liige, mis on sama mis siin Keskerakond. Praegu defineeriksin end Adam Smithi liberaalina. Eestis on kaks sellele positsioonile vastavat tsentriparteid, Keskerakond ja Reformierakond.



Isegi parempoolne IRL on rohkem tsentrile lähemal kui vastav partei Inglismaal. Eesti poliitikas on rohkem halli värvi eri toone. Siin ei ole paremalt suurt vastuseisu Euroopa Liidule ega euroga liitumisele, samas kui Inglismaa parempoolsed on tugevasti euro vastu.



Nii et on raske öelda, mis erakonda ma pooldan. Igal juhul ei ole ma sotsiaaldemokraat. Aga pikas perspektiivis võiks sotsialism olla hea idee – siis, kui on tehnoloogia, mis valmistab asju justkui puhtast õhust, nagu «Star Trekis». Aga kuni meil sellist tehnoloogiat ei ole, seni ei saa ka sotsialism toimida.



Kelle poolt riigikogu valimistel hääletaksite, kui saaksite osaleda?

Kas Reformierakonna või IRLi poolt.


Huvitav, sest IRL on ju Eesti isamaalisuse kehastaja, aga teie olete välismaalane. Seletage!


IRL seisab liberaalsete ja konservatiivsete väärtuste eest. Olin noorena konservatiiv, aga Inglismaa konservatiivne partei on viimase 20 aastaga eemaldunud euroopalikkusest, muutunud euroskeptilisemaks.



Siin, Eestis, on IRL Euroopa- ja Eesti-meelne partei, kes ei näe vastuolu patriotismi ja internatsionalismi vahel. Inglismaal tähendab patriotism seda, et pead olema Euroopa vastu. Seetõttu on mul seal konservatiivset parteid raske toetada.



Kõne alla võiks tulla ka Reformierakond, aga nad on teinud valitsuses mõningaid vigu. Ma ei ole eriline Keskerakonna pooldaja. Sest neil ei ole üldse ideoloogiat, on vaid populism, ja inimesed teavad seda, ka need, kes Keskerakonna poolt hääletavad. Nad ei esinda midagi peale selle, et saada võimule.



Olete märganud välismaalasena pingeid eestlaste ja venelaste vahel?

Kogu maailm nägi seda kaks aastat tagasi.



Saab eestlasi ja venelasi lepitada?

See on raske ülesanne. Eestlaste ja venelaste probleem on sarnane Põhja-Iirimaa probleemiga, kuid selle vahega, et seal on see palju hullem ja kestnud sajandeid.



Protestandid olid algselt erinev etniline rühm, nad toodi sinna Šotimaalt, et iirlaste enamusrühma välja tõrjuda. Nad nägid välja teistsugused, neil oli erinev keel, teistsugused nimed. Pärast nelja sajandit on kaks rühma väga sarnased, keel ja nimed on sarnased, aga konflikt on ikka alles ja on kibe. Nad ei ela samades rajoonides, nad ei räägi omavahel.



Käisin koolis, kus olid protestandid ja katoliiklased, ja konflikt oli tunda isegi seal. Üks protestandi laps ütles mulle, et tal ei ole midagi aasialaste ega mustade vastu, peaasi, et ma pole katoliiklane.



Nii et on raske öelda, kuidas eestlaste ja venelaste probleemi lahendada. Mul seda lahendust pole, ja ma ei usu, et kellelgi on. Liiati on emotsioonid selles küsimuses liiga tugevad, nii et kui keegi mingi ettepaneku teebki, siis karjutakse ta maha. Ja isegi kui midagi ette võetakse, ei tähenda see, et see aitab probleemi lahendada. Vaadake Põhja-Iirimaad.



Vaatamata suurele hulgale venelastele pole Eesti etniliselt eriti kirju riik. Kas kultuurilise mitmekesisuse suurendamine tuleks kasuks?

Küsimus pole selles, kas Eesti vajab rohkem kultuurilist mitmekesisust. Selle mitmekesisuse saate, kui olete edukas riik. Kui mitmekesisust ei tule, siis sellepärast, et te pole edukas riik. Euroopa Liidus on paljud maad juba mitmekesised, nii et see juhtub ka Eestis, kui siin on midagi, mis inimesi, olgu arvutispetsialiste või arste, ligi tõmbab – näiteks head palgad. Kui inimesed siia ei tule, siis järelikult neid miski siia ei tõmba.



Edukusest tekkivat mitmekesisust ei saa peatada muidu, kui otsustate, et lahkute Euroopa Liidust, ja kui seda teete, siis ei saa te enam Euroopa Liidust raha, mis on halb tagajärg.



On see hea, kui siia tuleb mujalt rohkem eri taustaga inimesi, või on see oht Eestile, kuna eesti rahvas on väike?

Jah, osa inimesi on selle pärast mures. Aga ma arvan, et eesti kultuur on väga tugev ja elab teiste tuleku üle. Olete säilitanud oma keele hoolimata 800-aastasest okupatsioonist.



Väljakutse on jõuda järgmisele tasemele, kus inimesed, kes ei ole rahvuselt eestlased, räägiks ka eesti keelt ja peaks ennast eestlaseks. See on raske ülesanne, sest ükski inimene ei taha kaotada oma juuri ja päritolu.



Mis tingimustel oleksite nõus hakkama ennast eestlaseks pidama?

Siis, kui tunnen, et inimesed võtavad mind omaks, kui nad tunnevad end minuga mugavalt ega taha mind ära süüa [kirjutiste pärast]. Eestlastel ei ole kodanikuühiskonnale omast rahvusidentiteedi tunnetust (civic sense of national identity). Raske on siia adopteeruda. Inimesed ei võta sind eestlasena.



On raskem saada eestlaseks kui inglaseks või ameeriklaseks.



Aga kui jääte siia veel kümneks aastaks, kas siis on lootust, et hakkate end rohkem eestlasena tundma?

See peab nii minema, kui jään siia kümneks aastaks ja lapsed tulevad.



Kuuldavasti olete moslem.

Olen mitteusklik. Mu vanemad olid moslemid, aga mind kasvatati üles anglikaani kiriku vaimus. Ma ei saa end nimetada moslemiks, sest ma isegi ei tunne nende usurituaale.



Öelge, mis teid siin hoiab?

Minu naine, ilmselt.



Kui teda poleks, siis pühiksite Eesti tolmu jalgelt?


(Naerab.) Jah, naine on minu jaoks piisav motivatsioon, et siin olla.



Millega teie elukaaslane tegeleb?

Ta töötab riigiteenistuses. Ta on tagasihoidlik ja ma austan tema soovi, et ta ei taha tähelepanu ja oma nime avalikuks teha.



Mida siin edasi plaanite teha?

Mul on teatud sihid, aga esmalt pean hankima kapitali. Need plaanid võivad muutuda, kuna mu ema tervis pole kõige parem. Kui see läheb halvemaks, võib juhtuda, et pean kodumaale tagasi pöörduma. See ei ole raske, sest ma ei ole loobunud oma tööst Inglismaal: mul on koht seal olemas, aga palka ma selle eest praegu ei saa.



Aga kas tahaksite siia jääda?

Jah, tahaks küll, kuni mu eesti keel paremaks läheb.



Kas tunnete, et kuigi mõned tahavad teid teie kirjutiste pärast ära süüa, olete ikkagi Eestis väärtus, sest teie kirjutisi oodatakse?

Jah, mõned ootavad. Aga mitte kõik.



CV Abdul Turay

Sündinud 18. veebruaril 1967 Inglismaal Essexis


Chelmsfordis


Mandinka rahvusrühmast


vanemad pärit Lääne-Aafrikast Guineast


Õppinud ajalugu Põhja-Londoni ülikoolis, SUNY Cortlandi kolledžis New Yorgis ja Tampere ülikoolis


Töötanud reporterina Hongkongis, Taiwanil ja Inglismaal


Olnud Inglismaa valitsuse teenistuses


Olnud ajalehe Baltic Times peatoimetaja


Praegu vabakutseline ajakirjanik Tallinnas, lisaks annab inglise keele tunde


Üks vend on Briti diplomaat, teine vend töötab Londonis raamatukogus, õde on arveametnik


Hobiks kitarrimäng



Sõnavõtud


Mõtteid Abdul Turay arvamuslugudest

«Küll on kõigile, kes vähegi hoolivad Eestist, selge see, et me peame tegema kõik mis võimalik, et pangad kokku ei variseks, ning peatama Putini gängi sisseimbumise, isegi kui see tähendab, et me peamegi hakkama kartulikoori järama.» («Sööme kas või kartulikoori...», Postimees, 2. detsember 2008)



«Ansip mõistab kindlasti nüüd, et oli viga pidada Iirimaad Eestile järgimisväärseks eeskujuks.» («Juuksurist, kes hukutas Tallinna», Postimees, 21. aprill 2009)



«Küll on selge, et Laar on kimbatuses. Kui ta tõepoolest usub vabaturgu, peaks ta astuma rahva ette ja ütlema: «Vaadake, kui mina võimule tulen, siis ma ei tee midagi, sest millegi tegemine muudab olukorra ainult halvemaks, me peame lihtsalt kõik välja kannatama.»» («Mart Laar dilemma köidikuis», Postimees, 13. juuli 2009)



«Edgar Savisaar on aga rohkem kui kõigest Eesti Brad Pitt. Ta on otsekui mainitud Hollywoodi staari, Richard Nixoni ja Jeesuse ühend.» («Savisaar – Eesti seksikaim mees», Postimees, 2. september 2009)



«Eesti valimissüsteem on mõeldud peatama selliseid inimesi nagu Savisaar. Ja sellega tuleb see hästi toime.» («Pyrrhose võit», Postimees, 23. oktoober 2009)



«Ma usun, et see ei kõla liiga rumalana, kui ütlen välja ilmselge tõsiasja: eesti naised eelistavad eesti mehi ning see ongi täiesti normaalne.» («Mustad mehed ja eesti naised: kogu tõde», Postimees, 11. november 2009)

Tagasi üles