Kas kinkida või laenata? Mõnikord on see ühtviisi kulukas. Võlgasid ei maksta alati vabatahtlikult tagasi. Siis läheb võlausaldaja abi järele kohtutäituri poole. Kohtutäitur ei kiitle oma ametiga, sest väga paljudele on see lihtsalt sõimusõna. Nende relvaks on juba tuntud argument: tööd ei ole, sissetulekuid ei ole. Paljud võlgnikud on leidnud üles töötukassa või sotsiaaltöötaja, olgugi et aastaid pole ise tööd teinud.
Abistasmiskampaaniad on alati sünnitanud hulgaliselt abisantijaid. Praegu on just selline aeg.
Kohtutäiturid aga teevad oma tööd.
Maksuametisse võib anonüümse teate jätta. Keskajal korjati anonüümsed kirjad ühte musta kasti, see viidi raekoja platsile ja pandi põlema. Selline oli karistus anonüümsuse eest. Patused aga, kelle peale kaevati, pidid niikuinii põrgusse minema.
Tänapäeval, kui vahekord taevaga on ilmselgelt paranenud, ei usu paljud, et patused just põrgus oma otsa leiavad. Kindlam on maksuametile teade jätta. Me ei pea ju leppima sellega, et igipõlised ja suured sahkerdajad kasutavad meie viletsust aina enda tuluks, samal ajal kui nende ärioskus avaldub ainult maksude mittemaksmises. Milleks meile selline riik, mille kassa on tühi nagu lunastaja haud?
Maksuametnikud teevad oma tööd.
Paljud pole rahul, et meie arstid ja kiirabi päästavad muu hulgas narkomaane ja joodikuid. Pealegi meie kõikide ülejäänud korralike riigikodanike arvelt. Aga arst ei ole issand jumal, et ta võib otsustada, kellele valikuliselt abi anda. Kui kirurg kujutabki ennast vahel jumalana, ei kujuta jumal ennast kunagi kirurgina. Pealegi on arstid andnud vande, et abistavad kõiki abivajajaid, mis seisundis need ka ei oleks.
