Ott Kiivikas jätkab enda kallal peitlitööd

Foto: Priit Simson

Eesti hinnatuima kehaga mees ei arva, et kõik peaks talle imetledes plaksutama. Ta ei arva isegi seda, et võiks oma väljanägemisega rahule jääda. Sest ta otsib täiuslikkust.

Nädal tagasi valiti Ott Kiivikas (32) – kui nüüd poeetiliselt öelda – Eesti kõige ilusama lihaskonnaga meheks. Seda juba üheteistkümnendat korda. Täpsemalt: ta tuli kulturismis taas Eesti absoluutseks meistriks.

Aga kummalisel kombel ei pälvinud see meedias teab mis suurt tähelepanu. Kas asi on selles, et Ott Kiivikat on viimasel ajal Eesti elus hirmus palju?

Ta esineb eksperdina Maire Aunaste suhtesaates «Mida teie arvate?». Ta juhib Kanal 2 eksperimendisaadet «Sinu küljes kinni». Enne seda juhtis ta samas kanalis saadet «Nokitsejate suur võidusõit». Möödunud kuul sai ta koguni omanimelised pagaritooted, Oti sepiku ja Oti vormileiva. Lisaks vaatab Kiivika nägu vastu Talleggi munade karbilt.

Teeme kohe algul klaariks, kumb meist on kõvem mees.

Nii, hakkab pihta!

Psühholoog Tõnu Ots on nimelt öelnud, et mehe puhul pole määrav jõud, vaid vastupidavus. Olete jõuala esindaja, mina tegelen vastupidavusaladega. Mida kostate?

No mis siin kosta... Küsimus on selles, kui tõsiselt neid võrdlusi tehakse. Iga aasta lõpus toimub spordikuulsuste jõuluturniir, kus on kavas alad, milles me tavaliselt ei võistle. Ka sellised, mis eeldavad vastupidavust, nagu hinge kinni hoidmine. Kui olen selles [triatleet] Ain-Alar Juhansoni järel teine, siis ei saa öelda, et mind on võimalik mõõta ainult sellega, kui palju ma tõstan. Seda võistlust on peetud neli korda ja kolmel korral olen olnud esinelikus.

Lisaks sõidan iga päev tund aega rattaga, eelmine aasta koguni kaks tundi. Nii et kui läheme rattaga sõitma, siis ei saa olla kindel, et olete kiirem kui kulturist.

Olgu-olgu, tunnistan end lööduks. Aga öelge: kas tugevana on elus ka turvalisem?

Mingil määral ikka. Enesekindlus on suurem. Aga nagu öeldakse: pärast seda, kui leiutati Colt, on kõik mehed võrdsed.

Kas see, milliseks oma lihased vormite, on esteetiliselt kaunis?

See lõpptulemus, mis lavalt paistab, on äärmus. Tavainimestelt ma ei eelda, et nad plaksutaks selle peale. Kuid kindlasti näitab see, milliseks inimene võib end hea tahte ja oskuste korral muuta.

Aga kui ennast peeglist vaatate, siis kas mõtlete, et pagan, olen ju ilus?

Ma ei vaata end sellise pilguga. Hindan midagi muud – otsin vigu. Otsin täiuslikkust. Isegi kui näen, et pilt, mis vastu vaatab, on hea ja rahuldav, siis on vaid üksikuid hetki, kui olen sellega rahul. Või möödub rahulolu väga kähku. Kui rahulolu püsib kauem, hakkavad varsti laksud käima ja sa ei liigu edasi.

Ma olen maksimalist: vaatan alati, kuidas saada veel paremaks. Kohati mõtlen, et haige värk, võiks ju pikemalt rõõmu jõuda, sest näed nii palju vaeva, et jõuda tulemuseni, aga rõõmu tunned nii lühikest aega. Samal õhtul [pärast võistlust] ja heal juhul järgmisel päeval. Siis see vaibub või tekib koguni tühi tunne.

Miks otsustasite jõusaalist välja tulla ja ampluaad laiendada?

See ei ole nii, et täna mõtlen, et homme lähen telesse ja siis teatrisse. See on hakanud mingist asjast pihta, et kuule, tule ja proovi. Olen proovinud. Ju siis teleprodutsentidele on meeldinud see, mis moel või millise pühendumisega ma neid asju teen. Nii on tulnud uusi pakkumisi peale. See loobki pildi, et kõik on lihtne: kui enam sporti ei taha teha, hakkad saatejuhiks. Tegelikult pead end kuskil tõestama, näitama, et see jääks kellelegi silma.

Kust teil ampluaa laiendamine pihta hakkas?

Oi, enam ei mäleta. Eks ma ole teles olnud viimased kümmekond aastat. Ei ole vist olnud šõusaadet, kust ma poleks läbi käinud. See on aastatepikkune töö, mis nüüd pauguna lahti läinud.

Miks te arvate, et meeldite teletegijaile?

Olen tulnud sellisest valdkonnast, mille kohta arvatakse, et sealse taustaga inimene ei ole suuteline teles midagi tegema. Üksikud sportlased on läinud säravalt poliitikasse või televisiooni. Tavaliselt proovitakse nad ära ja leitakse, et ei sobi. Mul on õnnestunud pidama jääda.

Arvan, et kulturisti kuju on ka intrigeeriv, välimuselt ekstreemne, mis sunnib vaatama. Samuti ei ole teles väheoluline, et suudad hetke tabada, suudad küsida, saadet vedada. Suhtlus on kõige alus. Kui oled hea suhtleja, suudad ka tühja koha pealt loo teha ja panna inimese rääkima või iva kätte saada. Sa ei tohi jääda vait ega kinni joosta – see on teles oluline.

Olete mõnele pakkumisele ära ka öelnud?

Teles kindlasti. Mind on kutsutud kõigisse tantsusaadetesse ja laulusaatest oli ka juttu.

Miks tantsusaatest loobusite?

Kui muid asju saan teha nii, et ei pea spordist loobuma, siis tantsusaatesse minnes pidin arvestama, kas sõidan MM-võistlustele või on samal päeval saade. Sportlane peab langetama otsused ikkagi selle järgi, mis on ta põhiamet.

Ma ei arva, et poleks tantsuga hakkama saanud. Kulturismis on liikumist päris palju, rütmitunnetust ja koordinatsiooni ka.

Aga miks laulusaatele ei ütlesite?

Jumal tänatud, et sinna ei läinud. Kuulasin seda saadet ja... tunda oli, et kui inimesele ei ole [lauluannet] antud, siis võib ju teda õpetada, aga kohati oli ikka valus...

Tegelikult on hea, kui inimesed suudavad ka muudel aladel üles astuda. See laiendab meie kõigi silmaringi: me ei vaata enam nii kitsalt, et ühe valdkonna inimene ei ole millekski muuks suuteline. Andekas inimene saab ükskõik mis eluvaldkonnas hakkama. Kas just esimese järgu tähena, aga keskpäraselt kindlasti.

See on ka enese arendamise küsimus. Sa ei arene, kui istud ainult oma valdkonnas kinni. Näiteks saateid tehes puutud kokku inimestega, kellega jõusaalis käies ei puutuks.

Kas te ei karda, et rahvas varsti teist küllastub?

Tõsi ta on. Nagu Heinz Valk Maire Aunaste saates ütles: ega õnne tohi ka liiga palju olla, see võib lämmatada. Ühtegi asja ei ole vaja palju.

Elu on näidanud, et Eesti mõistes superstaare, kellest aastate kaupa kirjutatakse, on üksikuid.

Inimesed on mingi aja tipus, olgu poliitikas, muusikas või spordis. Mul on ka praegu aeg, kui meedia tähelepanu on kõrgendatud, aga võib-olla aasta pärast on seda vähem. Ja ma ei ütle, et teen iga hinna eest kõik selleks, et figureeriksin ka järgmine aasta iga nädal viis korda teles. See ei ole eesmärk. Mida see annaks? Ega ma ole sellest parem inimene, et mind rohkem näidatakse.

Kui palju siiski kalkuleerite, et võtta maksimum sellest ajast, kui teie vastu valitseb kõrgendatud huvi?

Kogu triangel teles taandub sellele, et võimaldada end realiseerida spordis. Kui ma seda ei teeks, vaid ainult treeniksin, oleks väga raske, sest kulturism ei kuulu eliitalade hulka ega saa riiklikku toetust. Kui ma ei oleks ise aktiivne, oleks raske spordis läbi lüüa. Olen alati leidnud võimalused, vedanud kas või suvepäevi ja esinenud igasugustel üritustel. See on sundinud pingutama ja tänu pingutamisele olen lõpuks pildile saanud.

Mul on raske pakkumistele ära öelda, sest vastasel juhul ei tule ma sportlasena toime.

Kui palju päevas näiteks söögi peale kulutate?

Kulturistid on enda kohta kosmilisi arve lendu lasknud, aga tegelikult pole söögikulu katastroofiline. Aga kui tahad, et sul oleks oma kodu, et lapsed käiksid koolis-trennis – see on põhikulu.

Kust veel raha saate?

Oma firmast. Kui masu ajal teised panid poode kinni, siis me tegime sel kevadel kolm poodi juurde. Kokku on neli FitShopi poodi, Tartus, Pärnus ja kaks Tallinnas. Müüme toidulisandeid ja riideid.

Kas teletöö eest saate ka juba hinda küsida?

Saab ikka, aga siin on oma piirid. Staaritsemist küll ei ole, et olen nüüd nii hea mees, küsin, mida tahan.

Täpsustan: kas saate ühe saate eest rohkem või vähem kui 5000 krooni kätte?

Ma ei saa arvudest rääkida. See sõltub natuke võttepäevade pikkusest ka. Aga tasub tegemist.

Teil on jõumehe imago, ent nüüdisajal on moes pigem pehmed mehed. Mida neist arvate?

Selge see, et ma ei ole kunagi enese ehtimist harrastanud. Eks ta loomulikult on natuke võõras. Aga nagu näha, on ka need mehed ühiskonda hästi sulandunud, neid vaadatakse ja imetletakse mingites ringkondades. Ei saa öelda, et ma sellistest inimestest väga lugu pean, aga ma pole ka selline, kes hakkab neid maha tegema. Võtan neutraalse hoiaku.

Aunaste avasaates oli teemaks elukaaslase rahvus. Teie abikaasa on ukrainlanna. Kui palju rahvuslikud erinevused pere-elus tunda annavad?

Ütlen ausalt, et ega anna küll. Absoluutselt ei ole seda, et meil tehakse nii ja Ukrainas tehakse naa. Võib-olla ta on hästi sulandunud meie ühiskonda ja väga hästi aru saanud, kuhu tuli.

Kuidas saab teie abikaasa aru meie ajaloost ja kõigist ilmasõja käsitlustest?

Ta saab aru, oleme neil teemadel rääkinud.

Mulle oli ukrainlaste puhul kõige arusaamatum see, et kui neil on ukraina keel, siis miks nad omavahel räägivad vene keelt. Aga neil oli vene asja pealesurumine mitu korda hullem kui Eestis, sest oli keelatud rääkida oma keelt. Kuna neil on nii lähedased keeled, siis õppisid ukrainlastel vene keele kergemini ära kui meie.

Olete elanud nii eesti kui slaavi naisega. On nende vahel erinevusi?

Jah, on, aga ei tahaks öelda, et slaavi temperament on selline, et nad kukuvad kohe nõusid lõhkuma. See sõltub ikka inimesest, kui haritud ta on ja kuidas suudab emotsioone kontrollida. Ka eestlaste seas on selliseid hulle mutte, kes lõhuvad ja lähevad kallale.

Te naine tegeleb fitnessiga. Kui oluline on pereelus ühiste huvide olemasolu?

Mu eelmine kooselu oli ühelt poolt null sporti ja teiselt poolt tippsport. Praegu on tippsport ja tippsport. See variant on küll parem. Sul on rohkem rääkida ja arutada. Ka vigastuste ja haiguste mõistmine on oluliselt parem. Kui räägid neist inimesele, kel ei ole ühtki vigastust olnud, võib ta viisakusest kaasa noogutada, aga sa tead, et ega ta aru saa.

Ilmselt on ühel spordiinimesel kergem mõista teist samasugust, sest sportlased on ju superegoistid?

Kirjutan sellele alla. Olen egoist ja pean arvestama kõigepealt iseendaga, kui tahan tulemuseni jõuda. Kui hakkad tegelema teiste asjadega ja endale aega ei jäta, siis vaatad ühel hetkel, et tulemust ei ole.

Kas transrasvad on teile tuttav teema?

On. Pean ju toitumisalaseid loenguid.

Kas vaatate pakilt nende sisaldust toidus?

Ei vaata. See asi ei ole nii hull. Küsimus on selles, et kui hakkame detaile urgitsema, siis unustame terviku. Inimeste toitumiskavad on niivõrd valed, et detailide kallale minnes me neid terveks ikkagi ei saa.

Toon näite. Ka ülesöödud süsivesikud talletatakse rasvaks. Järelikult võime öelda, et süsivesikud on samuti pahad. Aga nad ei ole pahad, kuna vajame neid. Muidugi, kui neid iga päev üle sööme, siis nad võivad muutuda pahaks. Ja nii on kõigi asjadega.

Kuldne kesktee on seal vahepeal: me ei pea kõigist asjadest alati loobuma, samas ei saa me iga päev korraldada endale sünnipäeva ja lubada rohkem, kui organism vajab. Põhitõed on paigast ära.

Öelge ausalt, kas sellist muskulatuuri nagu teil on võimalik saada keelatud ainete abita?

Jah, väidan seda. Seni olen läbinud puhtalt 16 dopingukontrolli ja oleks patt väita vastupidist.

Mu võistluskaal on sama, mis kümme aastat tagasi: siis kaalusin 89,4 kilo, möödunud laupäeval 89,5 kilo. Loomulikult ei tähenda see, et nägin kümme aastat tagasi samasugune välja. Vahepeal on skulptor löönud jutte ja jooni juurde: kuju on muutunud, kaal on sama, aga pilt on teine.

Kui minusugune mees hakkaks midagi kasutama, oleks tulemus 110 või 115 kilo. Aga mul pole sellist ambitsiooni ega vajadust. See on põhimõtte küsimus. Paljudele on ka see tase, kus olen, utoopiline, eriti nende meeste seas, kes kasutavad [keelatud aineid]. Kui ütlen neile, et ma pole midagi kasutanud, siis vahivad mind nagu karja sattunud hunti, et mida sa nüüd räägid. Kuid see on pigem kompliment, et olen jõudnud naturaalselt väga heade tulemusteni.

Kas need, kes kasutavad aineid, ohverdavad oma mehelikkuse ehk potentsi?

No kindlasti, eks ta nii on. Kuigi ma ei käi teiste magamistubades uurimas, mis seal toimub.

Kuidas teil tekkis tahtmine selline muskulatuur ehitada?

Füüsiline asi on mulle lapsest saati meeldinud. Alustasin kergejõustiku ja korvpalliga, olen vabariiklikel võistlustel isegi Tanel Teini vastu mänginud. Olin tagamängija, tulime 1988 minikorvpallis Eesti noorte meistriks.

Vahel käisime trennis jõusaalis. Mul meeldis sinna jääda, tõmmata lõuga. Ostsin isegi kulturistide plakateid. Kuni võtsin kätte ja hakkasin regulaarselt käima jõusaalitreeningutel. Siis pakuti, et võiksin noorteklassis võistelda. Sain 16 aastat tagasi Narvas Eesti meistrivõistlustel viie noormehe hulgas neljanda koha. Järgmisel võistlusel olin kaheksa noormehe seas kuues.

Kui te kaal vaatamata treeningule ei suurene, siis mismoodi on võimalik üldse edasi minna?

On võimalik. Võid sama kaalu juures veel võimsam välja näha. Kogu pilt aastatega järjest täiustub, treening jätab igale poole jälje. See on peitlitöö nagu skulptoril, mida võid aastakümneid teha, nii et kuju, mis tundus, et oli juba kümme aastat tagasi valmis, täiustub kogu aeg. See on elutöö.

Mis te sellest saate?

Mis skulptor saab, kui ta saab töö valmis – loomingulise rahulduse. Sama ka minu puhul. Ma ei mõõda, et saan rohkem karikaid või raha. Saan sisemise rahulolu.

Aga kuidas ära tabate, millal töö valmis saab?

Ma ei teagi seda. Kui see valmis saaks, oleks igav. Siis küsiks, mis edasi.

Ma ei kujuta ette, et ühel päeval ma spordiga enam ei tegele ja muutun tavainimeseks. Harjumus distsipliini järgida istub nii sügavalt sees.

Ma ei oska nii, et ei lähe trenni ja lasen end lõdvaks. See sunnib mind hoidma end vormis ja hea tervise juures, nii et näen tõenäoliselt ka kümne aasta pärast oma vanuse kohta hea välja. See annab elurõõmu ja elujõudu. Üle 40-aastased mehed, kes midagi ei ole teinud, on tihti deformeerunud.

CV  Ott Kiivikas (32)

Sündinud 10. septembril 1977 Viljandis

11-kordne Eesti meister kulturismis

2005 EMi hõbe ja 2009 neljas, 2004 MMi viies, tänavuste maailmamängude neljas

Kahekordne Põhjamaade meister

Haridus:

1984–1989 Viljandi 5. keskkool

1989–1992 Viljandi 1. keskkool

1992–1996 Viljandi kutsekeskkool (ehituse eriala)

Töö:

1995–1996 Viljandi Liimpuit

1996–1997 puidutööstus Dold

1997–1999 turvateenistus B-rühm

1999–2000 restorani Raeköök turvaülem

2000–... OÜ Robocop müügijuht/osanik

Hobid: lugemine, film, televisioon

Korraldab seminare ja peab loenguid toitumisest, on nõustanud paljusid Eesti tippe

Abielus Natalia Nazarenko-Kiivikaga, tütar Emilia (2); eelmisest kooselust tütar Christin-Amani (7)

Arvamus

Marek Kalmus

kulturist

Kui õigesti mäletan, siis esimest korda kohtusin Otiga 1995. aasta Eesti meistrivõistlustel, kui tulin ainumat korda Eesti absoluutseks meistriks. Vähemalt juttu sai siis kindlasti temaga esimest korda aetud. Mingil hilisemal võistlusel, kui ta oli vist tulnud juunioride absoluutseks võitjaks, seisis ta minu kõrval laval ja küsimusi sadas lakkamatult. Umbes nii, et kuidas treenid, mida sööd, kui palju su biitsa ümbermõõt on.

1996. aasta Eesti karikavõistlustel oli tema hääl fännina saalist kõige selgemalt lavale kosta: «Marek on kõige parem!!! Maarek, Maarek, Maaarek!» Ja terve saal karjus tema järgi. Pärast seda võistlust hakkasime juba tihedamalt suhtlema.

Mingi aeg helistas noor Kiivikas mulle lausa igal õhtul, rääkis oma treeningutest ja muudest seiklustest. Ega ma suurt võimalust vahele rääkida saanudki, ümisesin vaid «mhmh» ja «jajah».

Pole imestada, et sellisest väiksest Aatomikust on nüüdseks saanud 11-kordne Eesti absoluutne meister. Tegelikult oleme üsna ühesugused selle ala «hullud», ainult selle vahega, et tema näitab oma kiindumust alasse välja igal võimalusel ja verbaalselt erinevalt minust, kes ma väga palju just ei räägi. Aga seesmiselt põleme ühesuguse leegiga, usun.

Sportlasena on ta loomulikult maksimalist, tehes eesmärgi nimel pea alati sada protsenti kõik, mis vähemalt temast oleneb. Erinevalt minust, kes ma lihtsalt naudin raskeid treeninguid, kuigi peaks eesmärgi nimel mõni aeg hoopis kergemalt võtma. Olen kindel, et vähemalt paar Eesti absoluutse meistri tiitlit ma talle just seepärast kaotanud olengi.

Kuna Otil jutt jookseb, siis minu arvates sobib ta televisiooni ideaalselt. Tal on alati asjadest kindel arvamus ja selline inimene mõjub teles veenvalt. Ta võiks vabalt ka tõsiseid saateid juhtida, sest silmaring on tal avar.

Olen mõelnud, et kui Ott kunagi mõnes filmis kandva rolli peaks saama, siis sobiks talle kõige enam selline «Palja relvaga» filmist teada Leslie

Nielseni suguse koomiku tegelaskuju.

Loomulikult leidub neid, kellele tema persoon kuidagi peale ei lähe, kuid eks meil kõigil ole selliseid «fänne». Vingujaid ja «isepareminitegijaid» on meie ümber alati palju.