Nutikalt napakate naiste pidu Krahlis
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kontsert-etendus «PostUganda» Von Krahli teatris lubab emo võidukäiku empaatia üle. Näitleja Riina Maidre ja multimeediakunstnik Maike Lond on lavale vedanud mitu süntesaatorit ja muud naiselikku staffi – kingi, salle, kulda, karda.
Saab nautida ehtsat, siirast ja kogu aeg mingis kogemata-tundes hõljuvat auteur-teatrit.
Kaks naist pole ainult etenduse esitajad, vaid ka idee autorid ja lavastajad. Samuti on nende loodud kogu muusika, mis kontsert-etenduse jooksul esitatakse. Ansambel PostUganda muusikat võib lühidalt kirjeldada märksõnadega lo-fi esteetika, korduvad luubid ja balansseerimine lihtsate käikude ja psühhedeeliasse kanduvate saundide vahel.
Pärast etendust tahaks seda veel, nii et soovitav on osta ka plaat. 25 krooni ainult. Veini saab ka osta ja etendusel vaikselt limpsida. Kuigi tegelikult sobib «PostUgandaga» rohkem õlu. Sest siin pole tegemist mingi lõhnadest ja järelmaitsetest koosneva peene buketi, vaid raju ja otsekohese, konkreetse ja värske, algaja jaoks ehk harjumatult mõru maitsega etendusega.
Need kaks naist muidugi meestemaailmas algajad pole. See pole tüdrukute pidžaamapidu, vaid tarkade naiste naer klišeede üle. Meestele võib-olla veidi hirmutav. Kuid see polegi oluline, sest lavastuse rõhk pole meestel, vaid naistel ning nende suhetel iseenda ja ümbritseva keskkonnaga.
Mind vaimustas juba «PostUganda» eelinfo – lavastus sündis sellest, et kaks naist tahtsid tegeleda hüsteeriaga. Papa Freud oleks suhteliselt üllatunud. Vabatahtlik hüsteeria, khm... kindlasti on siin omad lapsepõlvepained, mis sellist iha sütitavad.
On see mingi uus neuroos? Kui otsida vastust lavastuse pealkirja tähendusest ja autorite esietenduse-eelsest häguste märkide abil väljendatud kontseptsioonist, tuleb arvata, et tänapäeva inimese neuroos on iseendasse suletus. Empaatiaks ning Mina ja Teise konfliktiks pole enam vaja teist subjekti, vaid iseennast ja neuroosi. Nii saab tegeleda hüsteeriaga.
Naise kui objekti kontseptsioon on «PostUgandas» täiesti pea peale pööratud. Riina Maidre objektistab ennast kuidas jaksab, kuid seda rohkem tuleb esile inimene objekti taga. Isegi mitte taga, vaid üle. Objektijaatus mõjub hulga paremini kui objektieitus, sarnast ravib siin sarnane. Jacques Lacani psühhoanalüüsi üks keskseid mõisteid on «objekt väike a», iha mootor, mingi asi, mida subjekt projitseerib igale oma ihaobjektile.
Riina Maidre silmis on terve etenduse vältel «objekt väike a» olemas, ta tõesti tahab neid asju ja inimesi, millel ta sensuaalselt otsas ratsutab (süntesaator) või keda ta lihtsalt ära räägib (suvaline mees publikust). Heast näitlejatööst pole siin mõtet rääkida, see on midagi muud, paremat. Ihastseenides jääb Maike Londile saatja ja toetaja roll. Ta vaatab kõrvalt, näpib instrumente, vahepeal sekkub ja julgustab.
Väga uus ja huvitav on «PostUganda» naise kui võrgutaja stereotüüpkäitumise käsitlus. Võrgutamise sõnatu tehnika pannakse siin sõnadesse. Ja jutt pole mitte ainult teadlikust oma erinevate kehaosade eksponeerimisest, vaid kogu komplektist, kuhu kuulub ka teadvuse hämara ala produtseeritud käitumine, mille põhjusi tavaliselt ei osata, rohkem veel ehk ei taheta endale tunnistada.
Sellise keeletu-keelatu informatsiooni väljapaiskamise teeb eriti nauditavaks veel see, et oma käitumise selgitusi ei esitata enesekindlalt, oo-me-oleme-nii-ägedad-ja-ütleme-kõik-otse-välja-tooniga, vaid kohmetult ja veidi piinlikkustki tundes. Asjad tulevad ise välja, veidi nagu kogemata, saateks süüdimatu naeratus.
Kellele on naise seksuaalsus suunatud? Riina muutub iseenda objektiks, naudib oma keha ja seksuaalsust. Ta tegeleb endaga häbenematult ja häbematult, samal ajal kui sõbranna mängib erinevaid pille ja muid mänguasju. Maike ootamatuim laval kehastatud karakter on ärajoonud kauboi, kes esitab laulu oma armastatule. See on ülijabur ja kohutavalt naljakas, ei puudu ka kurbuse element, sest tegelaskujud on vaatamata liialdustele väga tõelised. Maike ja Riina ei etenda võõraid naisi (ja mehi), vaid iseennast ja igaühte publikust, väikeste ja suurte liialduste ja variatsioonidega.
Nii et lavastuse rõhk polegi karakterite erinevusel, vaid pigem mingil inimloomuse ühisosal, ühisel (varjatud) püüdlusel meeldida nii endale kui teistele, olla armastatud. Saada terveid ja tugevaid järglasi, juhtides selle iha järgi oma libiidot, kui veidi veel psühholoogiat ekspluateerida.
Mis «PostUganda» siis ikkagi päriselt on? See on kontsert, sest pärast iga lugu plaksutatakse. See on etendus, sest ükski lugu pole ainult muusikapala, vaid üsna omaette oopus, mis pajatab lugusid elust, vahel ootamatu nurga alt, kuid täiesti usutavaid.
See on stand-up komöödia, sest suheldakse publikuga, improviseeritakse ja peaaegu kogu aeg on väga naljakas (see, et olukorrad portreteerivad päris elu ja mitte just selle parimaid tahke, seda nüüd küll sugugi vähem naljakaks ei tee). See on naise elu – täis muusikat, teatrit, armastust, seksi ja süütunnet. Hüsteeria ja absurd, psühhedeelia ja psühhoanalüüs pealekauba: hea on olla naine.
Kontsert-etendus
«PostUganda»
Autorid ja näitlejad
Riina Maidre ja Maike Lond
Esietendus 12. septembril
Von Krahli teatris