Aunastet Eesti inimeste elulooraamatud ei huvita

Elu24
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maire Aunaste
Maire Aunaste Foto: Sakala

ETV saates «Ringvaade» intervjueeris Anu Välba Maire Aunastet, kellel jõuab järgmisel nädalal poelettidele uus memuaar «Mitte ainult meestest».

Miks on uue raamatu pealkiri just selline? Autor naeris, et kui teose pealkirjaks oleks olnud näiteks «Mitte ainult tööst», siis kes seda ostaks?

Eestlaste elulugusid ta eriti lugenud ei ole, lapanud küll mõnda. «Ausalt öeldes mind Eesti inimeste elud eriti ei huvita, kuna ma tean neid niigi kõiki,» tunnistas Aunaste. Kõige rohkem meeldib talle skulptor Rodini elulugu.

Aunaste rõhutas, et see raamat polegi tema elulugu, vaid lihtsalt raamat sündmustest, meestest ja armastusest. «Seal on ainult kirkamad mälestused ja sellised jutud, mis on täna meeles ja millest on mõtet rääkida, sest need on naljakad,» sõnas ta.

Raamatut ei pea keegi kartma, sest ta pole kirjutanud praktiliselt ühtegi nime, kes peaks tunda end puudutatuna. Nimepidi nimetab ta ainult neid, keda kiidab ja tunnustab.

Aunaste sõnul on kõik naljakad asjad jäänud 1980-90ndatesse aastatesse. Ta kirjeldas, kuidas üks televisiooni autojuht lasti tema pärast töölt lahti. Pärast komandeeringus käiku leiti auto pagasnikust poolik veinipudel, mille Aunaste oli heast tahtest autojuhile jätnud. Ülemus ei uskunud, et seltkonnas, kuhu kuulus neli meest ja üks naine, võis pudel just naisterahvale kuuluda ning vallandatud ta saigi. Aunaste sai juhtunust alles mitmed aastad hiljem teada, kui kohtas autojuhti bussijaamas. «Väga piinlik, süüdi olin ju mina,» nentis naine.

Raamatust niisuguseid detaile, nagu millal ta süütuse kaotas, lugeda ei saa, sest need pole naljakad.

Aunaste räägib raamatus asjadest, millest pole varem rääkinud, kuid ei pelga midagi. Ta arvas, et kui kõmuajakirjanikud viitsiksid raamatu läbi lugeda, leiaks nad sealt vähemalt 50 lööklauset.

Esimese teose avaldamisest on möödunud 12 aastat ning selle aja jooksul on Aunaste sallivamaks muutnud iseenda suhtes. «Enam pole muuta midagi,» tõdes ta.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles