Kontsert
Frankfurdi Raadio sümfooniaorkester
Dirigent Paavo Järvi
Solist Janine Jansen (viiul)
27. augustil Estonia kontserdisaalis
Vaskede tulevärk ja hingemattev viiul
29. august 2009, 00:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimaste aastate jooksul on Estonia kontserdisaalis olnud meeldiva regulaarsusega võimalik kuulata Euroopa tipporkestreid. Nii ka selle hooaja avakontserdil, kus astus üles Frankfurdi Raadio sümfooniaorkester Paavo Järvi juhatusel.
Sel orkestril on, muide, väga oluline tähendus eesti muusika jaoks – seda nii eesti heliloojate teoste ettekannete tõttu kui ka sellepärast, et nende esituses kõlas hiljuti Tüüri 7. sümfoonia esiettekanne, mille kaastellijaks oldi.
Lüüriline viiul
Tallinna kontserdil ette kantud kava ülesehitus oli vaoshoitult klassikaline. Põnevama osa sellest moodustas kontserdi esimene pool, mis koosnes Béla Bartóki mitte väga sageli kõlavatest teostest – viiulikontserdist nr 1 ning 1. rapsoodiast viiulile ja orkestrile. Kontserdi teine pool oli aga saksa süvamuusikakultuuri raudvara päralt, mille esindajaks Anton Bruckneri 4. sümfoonia kahtlemata on.
Nende kahe autori olemuslikult erinev orkestrikäsitlus tõi ka esile orkestri kõlakultuuri erinevad küljed. Bartóki puhul oli võimalik nautida filigraanseid faktuurinüansse ja suurepäraseid soolosid. Bruckneri puhul olid meeldejäävamaks pooleks aga täidlane keelpillikõla ja vaskede rühma suurepärane koosmängutunnetus ning võimsad tutti-lõigud.
Kontserdi viiulisolist Janine Jansen võlus eelkõige oma lüürilise tunnetuse ja hingematva piano’ga, mida demonstreeris kõige rohkem viiulikontserdi esimene osa.
Minu maitse jaoks jäi solisti mängus siiski pisut puudu mingit sorti robustsemast või metsikumast poolest, mis on Bartóki loomingus samuti väga oluline. Janseni kõla oli selle jaoks pisut liiga tsiviliseeritud.
Bruckneri esituses jäi kõige eredamaks elamuseks sümfoonia kolmas osa. Peadpööritavale tempole vaatamata kõlas see väga loomulikult ja vabalt ning keskset rolli kandvad vased demonstreerisid täiuslikku pillimängutehnikat ja koosmängu.
Vaskede rühm võlus ka terve kontserdi vältel oma meeldivalt eripalgelise kõlaga, pakkudes eespool nimetatud 3. osa puhul tõeliselt virtuoosset tulevärki, kontserdi teistes lõikudes aga ka palju vaoshoitumaid nüansse.
Ere mulje
Publiku maruliste ovatsioonide peale tuli esitusele veel kaks lisalugu, Sibeliuse «Kurb valss» ja Brahmsi «Ungari tants nr 6». Nii ajastuliselt kui paljumängitavuselt oli see Bruckneri monumentaalse sümfoonia järel küll väheüllatav valik.
Kontsert tervikuna jättis aga orkestrist väga ereda mulje ja tekitas isu kuulata nende esituses veel mingit teist laadi kõlakultuuri – kas siis vanemat või uuemat kui 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool.