Sven Lõhmus: «12 suvevärvi» publik suvalistel tuuridel ei käi
7. august 2009, 13:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neljapäeval lasti ajakirjanikud ligi Urban Symphony, Raivo Tafenau, Laura Põldvere ja Sergio Bastose reedel algava kontserttuuri «12 suvevärvi» peaproovile Moonwalk stuudios.
«See tuur peab olema mulluse «Muusa puudutuse» sisuline jätk», räägib produtsent Lõhmus. «Ma usun, et «12 suvevärvi» publik on täiesti olemas. Meie kuulaja käib pigem teatris, kui» - pikk paus ja mõistaandev köhatus - «suvetuuridel.»
«Kava kestab peaaegu kas tundi ja kvaliteetset materjali jagub enamakski, aga eks publiku reaktsioon paneb paika, mis kuulajatele kõige enam kõrvamööda kõlab,» arutleb muusikaproff.
Tselluloosi kvartali paeses tööstusmaastikus helisevad pillid Urban Symphony neidude käte vahel. Lihtsas roosas kleidis Sandra Nurmsalu on koguni kingad jalast libistanud ja seisab augustipäikesest köetud asfaldil valgetes pitssukkades.
«Kole palav on,» tunnistab Sandra. Käimas on viimase ja põhilise proovi kolmas tund. Fotograafid ja telekaamerad lasevad oma objektiivid longu, sest neiud võtavad pillid ning suunduvad tagasi stuudioseinte vahele.
Seal annavad viimast lihvi 2008. aasta parimaks naisartistiks valitud Laura Põldvere ja saksofonist Raivo Tafenau ansambel. Laura hääl täidab maast laeni klaasseinaga stuudio nii, et hingel hakkab rinnus kitsas.
Sellest hoolimata katkestab ansamblijuht Tafanau korraga jazziloo ja hõikab klahvpillimängijale Jürmo Eesperele: «Mees, mis lugu sa enda meelest mängid!»
See oli siiski nali, lugu tuli perfektselt välja ja pole ka ime, sest Tafenau bänd valiti sel aastal 400 maailma parima jazzkollektiivi hulka. Need mehed oma tööd tunnevad.
Kui Laura hetkeks stuudiost pääseb, et vastata pärimistele uue kava kohta, tabab küsijat jahmatus: veel hetke eest nii võimsalt ja mahlaselt kõlanud hääl on korraga katkev ja õhuke. Isegi rääkida on raske.
«Kunsti teeme me proovis, me jagame üksteisega mõtteid, kuidas neid lugusid paremini esitada ja arranžeeringuid teha,» lahkab Laura siiski loomingu ja meelelahutuse vahekorda oma töös. «Aga kui me läheme lavale, siis ei tea kunagi, mis sealt tulla võib. Me lahutame enda meelt ja publiku meelt, see töötab mõlemat pidi.»
«Vaata, igaüks liigub eluvooluga kaasa ja need paremad asjad tulevad spontaanselt ühel hetkel ei tea kust. Elu juhib sind, sina tee omi asju. Mina annan endast parima, et tegeleda muusikaga ja see on ju peamine. Mis seal vahet on, kuhu sa lõpuks jõuad,» räägib sel suvel Eesti muusikaakadeemiasse jazzmuusika osakonda õnnelikult sisse astunud lauljatar.
Samal ajal võtab stuudios kohad sisse Urban Symphony ja arutab keskendunult eelseisvate kontsertide lavaplaani - et kes kus istub. Siis palub Sandra helimehel enda ees olevasse monitori ka instrumenaali-helid suunata ja lahti läheb Urmas Alenderi lugu «Kollane koer.»
Keelpilliseades kõlab see niigi kurb laul tõeliselt südantlõhestavalt ja hellemate närvidega külastajad võiksid end targu taskurätikutega varustada.
««Kollast koera» esitasin saates «Kaks takti ette» aastal 2007, siis muidugi bändiga,» jutustab Sandra. «Juba aastaid tagasi surfasin tunde Ruja.ee leheküljel, tutvusin nende loominguga sügavamalt ja imestasin, miks seda keegi pole kuskil esitanud.»
«Minul oli selle looga natuke raskusi: ma kuulasin ja nutsin, kuulasin ja nutsin. Lõpuks võtsin jõu kokku, hakkasin laulma ja nutsin jälle, isegi konkursi ajal tulid pisarad silma. Minu meelest on see Alendri üks parimaid lugusid,» räägib Sandra nüüd uude keelpillikostüümi rõivastatud helitööst.
«Võib-olla on natuke naiivne loota, et mingi muusikapala võib muuta maailma, aga selle laulu ajal võiksid inimesed mõelda kodututele loomadele ja sellele, kuidas inimesed nendega käituvad,» lisab varemgi loomade inimväärsele kohtlemisele tähelepanu juhtinud artist.
«12 suvevärvi» annab avalöögi reedel Tartu botaanikaaias.