Uued plaadid

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eric Clapton and Steve Winwood
Live From Madison Square Garden (Reprise)
Eric Clapton and Steve Winwood Live From Madison Square Garden (Reprise) Foto: Pm

Eric Clapton and Steve Winwood


Live From Madison Square Garden (Reprise)

Vana kaardiväe jõu- ja ilunumbrid


Eric Claptoniga seoses meenub kõigepealt seik, et üks mu tuttav Soomest tahtnud 70ndate lõpus noore punkarina oma bändi nimeks panna Eric Crapton (crap – ingl k ’rämps’). Riho Sibul on seda nähtust nimetanud poegade mässuks. Kümne aasta eest, kui Tallinnas esines Rolling Stones, väitis üks end teatud «progressiivse» voolu esindajaks pidav noormuusik, et ta ei läheks nende kontserdile ka siis, kui talle peale makstaks. Mõnegi tänase noore ja vihase jaoks on eeltsiteeritud tüüp ise juba lootusetu vana tüütu p..r. Nii võib ka Claptoni ja Winwoodi duubelkontsertplaati suhtuda kui suvalisse ühikusse nostalgiatoodete lõputus reas. Eric ja Steve musitseerivad koos esimest korda üle 40 aasta ja Claptonile paistab Madison Square Garden kontserdipaigana sobivat. Siin toimus ka tema legendaarse Creami taasühinemine 2005. aastal. Plaadil kuuleme vanameistrite aastakümnetetagust toodangut ja mõnda laenulugu originaalidega võrreldes eakohaselt mahendatud versioonidena, esitatud väärika mõõdukusega. Haaravaim on 16-minutine tripp Jimi Hendrixi «Voodoo Chile’i» ainetel. Sarnase fiilingu kogemiseks ei pea tingimata minema New Yorgi peenesse kontserdisaali. Piisab, kui kuulate-vaatate Õllesummeri telgis kodumaist Compromise Blued. Kes teab – ehk õnnestub meil ühel heal päeval seal näha Claptonit ennast. Andku jumal talle pikka iga! 



Lauri Leis
----------------

Wu-Tang Clan


Wu-Tang Chamber Music (Koch)



Ei ole Wi-Tangi album


Wu-Tang Clani nimi juba ütleb, et see on rohkem gäng kui bänd, ja see värske reliis ei ole Wu-Tangi kuues album, on teeme-sõpradega-projekt. RZA on küll täideviija, aga muusika tuleb peamiselt Brooklyni souljõugult The Revelations, paar pala on tootnud ka leedu päritolu (jess-jess-joo, leedu) noor trummar ja produtsent, peamiselt tsääzi ja urbaniga vehklev Gintas Janusonis. Enamasti kostab räpi asemel laulu, nii oli see juba seni viimasel Wu-albumil «8 Diagrams» (2007). Häält teevad Inspectah Deck, U-God, Ghostface Killah, Raekwon, isegi RZA ise, kõrvale on jäänud Method Man, Masta Killah ja GZA. Külas on Cormega, M.O.P., Kool G Rap jpt. Parimad palad on ikka Inspectah, Ghosti jt oma poistega («Sound The Horns», «Evil Deeds»), nende mana on klass omaette. Mõnus kõhe trip-soul-lugu on ka «NYC Crack». Instrumentaali poole pealt võiks krõbedam olla, aga RZA vahvlite kõrval võib ka täiesti korralik produtsenditöö sai tunduda.



Valner Valme

---------------


Wilco


(The Album)


(Nonesuch)



Linnukesega kantrirokk


Wilco on ikka selline bänd olnud, kelle kantrirokk on rohkem art-rock kui kõrtsimuss, ja see nokibki nende puhul: neile meeldib imelikke asju teha, pikalt näiteks ühte-kahte akordi tampida, ja siis, kui tundub, et üks kahest on käes, kas hüpnoos või nüristus, siis nad vallandavad katarsise, kõik meloodiad kõigist kahuritest, harmooniaid koovad tühja koha pealt, võta näiteks lugu «Bull Black Nova», see on nagu panna kokku Can, Neu! ja Tangerine Dream ning liita juurde ainult Wilcole omane meeleheitlik/melanhoolne ekstaas, murdumise peal võimas esitus (kirjade järgi tüüpiline neo-americana, aga ainult kirjade). Wilco parim album pärast «Yankee Hotel Foxtroti» (2002).



Valner Valme

--------------


Enn Tiidumaa: Must Pesu


Lita Records



Lubav plaat


Umbes poolteist aastat tagasi postitas artistinime Enn Tiidumaa nime kandev inimene Mutant Disco foorumisse lingi oma mussile. Keegi kuulanutest kommenteeris kuuldut kui «promising sound». Pean seda lubava saundi juttu jätkama. Põhimõtteliselt on Enn Tiidumaal, vähemalt tema sel, musta suka sisse pakendatud plaadil ilmnevaid valikuid ja ätitjuudi nähes kõik eeldused hakata väga head mussi tegema. House-ajalugu selle parimais vormides on Musta Pesu inspiratsiooniallikaks. Enamik lugusid on Detroiti deep house’i mõjulised. Sisse jooksevad ka suurepärase 90ndate alguse New Yorgi värgi à la Nervous mõjud. Toores, pohhuistliku käsitlusega ja lõpuni välja arendamata house-saund, nihkes huumori valda kuuluvad spoken-word sämplid sinna sisse ja otsa pandud. Mida muud veel tahta, eks. Kindlasti on, mida edasi arendada.



Janar Ala





Kommentaarid
Copy
Tagasi üles