Emakeele unustab näiteks 11aastane nooruk juba viie aastaga, õppides soomekeelses koolis. Unustamine ei ole täielik ja keelt annab harjutades taastada.
Samamoodi võib unustada emakeele, kui õppida ja elada viis aastat Venemaal. Naastes õnnestub emakeeleoskus taastada, kuid harjutama peab päris pika aja jooksul.
Näiteks vene keele aktsendi kaotamine võtab paar-kolm aastat, kuid kogu venelikku olekut vist ei saa maha enne 15 aastat.
Samal ajal on huvitav, et võõrkeeltki ei omandata perfektselt.
Eestlane jääb võõrriigis igavesti rääkima aktsendiga. Selline keelereostus on tekitanud lugematu arvu inglise keele suguseid uus keeli. "Pindzin" hiinlastel ja mingi "pudruinglise" keel eestlastel.
Ka Eestis räägitakse inglise keelt ja tehakse inglise keele eksameid, kuid see ei ole loomulikult puhas ja hea inglise keel, nagu räägib inglise keelt emakeelena valdav inglane.
"Native English" ehk loomulik inglise keele valdamine on elukutse iseenesest.
Soomes on jälle ligi 33 000 eestlast, kes omavad suuremates kohtades keele harjutamise võimalusi. Maakohtades sellist luksust kahjuks ei ole.
Rootsi pealinnas on formaalselt olemas eesti kool, eesti kool avati ka Londonis.
Kas eestlased ei ole huvitatud oma keele harjutamisest välismaal isegi riigi abi kasutades?
Ega teatagi keele harjutamise võimalusi peale kõrtsi kogunemise tähtpäevadel ja loetletud riikide keeltekoolid ka muidugi.
Ometi võib kasutada välisriikides kohalikke abifonde keele harjutamiseks näiteks mitmesugustes rahvusühingutes. Selleks peab ses kohas olema vähemalt kaks eestlast ja natuke mõistust fondidest raha taotleda.
Esitaksin Eesti ühele fondile eesti keele võrgustiku loomise plaani. Eesti keel kui Euroopa Liidu keel on nagu kutseoskus ja seda võiks õpetada iga rahvuselt eestlane välismaal lisatööna.