Lõuna-Ameerika suurimast riigist Brasiiliast ütleb tavateadmine, et see on kohvi-, samba- ja jalgpallimaa, et seal on kuulsad rannad, džungel, mitu ilmaimet ja mitte just eriti turvaline. Nii see on, aga need on vaid pealkirjade pealkirjad.
Ja osa müüte saab varsti murtud. Näiteks need, et Brasiilias ajavad kõik hommikust õhtuni kohvi näost sisse (ma pole ammu nii vähe kohvi joonud kui seal), tõmbavad pidevalt suitsu, tuututavad autosignaale ja on väljanägemiselt ülitõmmud.
Murtud saab ka dengepalaviku hirm. Sääse piste pidada tapma mis hirmus, aga seal ei räägi dengest keegi. Ja külalist denge, mis on ohtlik alles teistkordsel haigestumisel, eriti ei ähvardagi.
Kui Ameerikasse lennatakse Euroopast tavaliselt ringiga üle Gröönimaa, siis Pariisist põrutab lennuk Rio de Janeirosse (pärast tehnikaprobleemidest põhjustatud kahetunnist ootamist) otse üle Atlandi ookeani.
Lahkume kodus alanud suvest ja jõuame Brasiilia just alanud talve. Mis tähendab, et päeval on soojakraade 27-28, kõik või vähemalt palju haljendab ja õitseb ning rannad pole kunagi (ka öösel) pallimängijatest, päevitajatest, suplejatest ja surfajatest tühjad. Igal nurgal võid lasta värskel kookospähklil otsa maha lüüa ja 30 krooni eest jahedat mahla rüübata. Aga see pähkel võib sulle ka lihtsalt puu otsast pähe kukkuda. Ühe turistiga nii mu nähes juhtuski. Kiirabi ...
Ruttu, enne kui ilm halvaks läheb
Rio de Janeiro on tõlkes jaanuari jõgi. Nimi tuleb sellest, et kunagine avastaja jõudis sinna jaanuaris ja pidas roheliste ning kaljuste saarte vahel olevat merd ekslikult jõeks.
Brasiilia suuruselt teises linnas Rios elab 6 miljonit, koos äärelinnadega 15 miljonit inimest (São Paulos 20, koos äärtega 40). Rio peamised vaatamisväärsused on linna ühe serva mäel kõrguv Kristuse kuju, teises servas kaugele näha Suhkrupeamägi ja muidugi maailma jalgpallipühamu Maracana staadion.
Talvel on ilmad Rios heitlikud, paljudel on vihma ja udu tõttu jäänud Suhkrupea ja Kristus nägemata. Seepärast kiirustasin võtma linnaekskursiooni. Bussike korjatakse soovijaid täis - kui inimesi on viis, maksab igaüks 1000 krooni, kui kaheksa, siis 700, kaks viimase hetke jaapanlast said juba 450ga.
Üles Kristuse kuju juurde sõidetakse paarkümmend minutit mägiraudteega. Vahepeal on peatusi, sest keegi elab vist mäe küljel. Mingis peatuses ilmub vagunisse ansamblike, mis mängib hästi latiinolugusid ja käib pärast muidugi mütsiga ringi.
Kristuse kuju kõrgub 710 meetri kõrguse kalju otsas, kuju ise, mille all on pisike püha ruum, on koos alusega veel 38 meetrit kõrge. Ta paistab kümnete kilomeetrite kaugusele ja on jalamil seistes tõesti võimas. Turistid tunglevad seal muidugi pidevalt ja pildistavad nii Kristust kui ümberringi avanevaid fantastilisi vaateid.
All udus või sudus on kuue miljoni brassiga linn, kusagil on aimata Maracana ja 15 kilomeetrit pikk sild, otse ees üle linna paistab kuulus Suhkrupeamägi, paremal all on Copacabana rand ja selle taga kaljunuki varjus Ipanema plaaž. Sinust üle poole kilomeetri allpool maanduvad lennukid, otse su kõrval ja all tiirlevad kotkad. Pilt, mida ei unusta. Muide, ilm ei läinudki selle nädala jooksul halvaks. Üks vihmake, üks tormike, muidu päike. Talv selline.
Trossi pidi Suhkrupeale
Lootsin muidugi Suhkrupeamäge näha, aga kodutöö oli kehv ja ma ei teadnud, et see on nii lähedal ja sinna koguni otsa saab. Ja kui nägin, et saab, ei uskunud, et selle teraviku otsa peale minu veel keegi mahub. Aga sinna sõidab mööda trossi iga kümne minuti tagant 50 inimesega gondel, seal otsas on restoran, vaateplatvorm ja isegi troopiline aiake.
Suhkrupeale sõidetakse kahes jupis.
Kõigepealt 220 meetri kõrgusele künkale (nõrganärvilised jäävad tavaliselt sinna maha) ja siis 397 meetrit üle merepinna kõrguvale kaljule, kust avanevad küll teisest rakursist, aga täpselt niisama müstilised vaated nagu Kristusegi juurest.
Uurisin, mitu võimalust Suhkrupea otsa saamiseks eksisteerib.
Pidada olema kolm: seesama gondel, helikopter - on isegi kaks maandumisplatsikest - ja võib ka püstloodis kaljut pidi ronida. Viimane pole sõnakõlks, nägin minagi kolme-nelja alpinisti kui puuki end ülespoole vedamas.
Meeletud kontrastid
Brasiilia öeldakse olevat maailma üks vaesemaid maid ja see tähendab suuri kontraste. Rio de Janeiroski ringi sõites leiad suuri kõdurajoone, slumme või kuidas neid veel nimetada. Korterikuubikud risti-rästi üksteise otsas ja seljas, mõnel pole katust, enamikul puuduvad aknad, igal pool kuivab pesu, väga heal juhul seisab õues mingi hiidvana autoront, tänava asemel on tolmav tanum.
Aga jõuad uusrajooni, on pilt nagu Dubais. Supermoodsa arhitektuuriga ümmargused ja muud vormi kõrghooned, maitsekas haljastus, õhtul lummav valgustus, kiiskavad kaubamajad ... Ja üks suur ehitustanner, kus kahe-kolme aasta pärast sõidetakse vormel 1 etapp. Keda seal eriti aga näha pole, on inimesed, täpsemalt elanikud. Näha on tee ääres lippude merd lehvitavaid inimesi.
Bussijuht selgitas: see on reklaam, juhitakse tähelepanu, et tule ja osta korter. Aga neid, kel raha osta, ei jätku.
Odava linnaliinibussiga saab Rios sõita 12 krooni eest kuhu iganes, kallimaga 24 krooni eest, bensiiniliiter maksab 10 ja diisel 12 krooni. Sestap on autosid palju ja tipptundidel seistakse kenasti ummikutes.
Rio linnaekskursioonidel piirdutakse tavaliselt Kristuse, Suhkrupea ja kesklinnas seisva omapärase tornja kirikuga, kuigi võiks näidata ka Copacabana rannaavenüül seisvat kirjanik Paulo Coelho maja ja Niemeyeri avenüül hoonet, mille ehitas endale tänavale nime andnud maailmakuulus arhitekt.
Muide, Niemeyer oli vähemalt juunis saja-aastasena vägagi elus, kui arvestada seda, et kaks aastat tagasi võttis ta naise.
Lõpetuseks kohvist
Kodune kohvisõltlane, kuid Brasiilias viis esimest päeva vaid hommikukohviga piirdunu otsustas lõpuks, et sundravi tuleb lõpetada.
Astusin sisse kesklinna esimesse usaldusväärsesse tänavakohvikusse ja küsisin head kohvi. Kas väike või suur, küsiti portugali keeles, mida ma mõmmigi ei mõika. Selgitasin, kuidas suutsin, et väike no, suur yes ja si. Toodi nii suur kui väike, üks 24, teine 12 krooni. Olid väga head ja kanged, pühkisid une peaaegu hommikuni.