Blixa Bargeld ehitab Flow festivalil üles akustilise päikesesüsteemi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saksa bändi Einstürzende Neubauten juhtfiguur Blixa Bargeld esineb reedel Helsingis Flow festivalil oma sooloprojektiga.
Mees andis intervjuu portaalile Rada7.
Kõige värskem Blixa Bargeldi tegemistest on Itaalia helilooja Teho Teardoga kahasse loodud album «Still Smiling», mis ilmus tänavu kevadel. Kaks aastat kestnud albumitegu sai alguse loo «A Quiet Life» kirjutamisest samanimelise filmi (Itaalia 2010, rež Claudio Cupellini) jaoks. Laulus tõdeb minategelane: «No quiet life for me...»
Blixa Bargeld, is there any quiet life for you?
Mu elu on praegu kindlasti vaiksem, kui siis, kui ma mängisin veel kahes bändis ja pidin umbes 200 ööd aastas veetma hotellides. Aga laul «The Quiet Life» on tehtud samanimelise filmi jaoks, nii et see on kirjutatud filmi peategelase vaatepunktist ning lüürika lähtub mitte minu, vaid tema isikust.
Mismoodi algas koostöö Teho Teardoga ja kuidas sündis album «Still Smiling»?
Mõte teha ühine album ongi suurelt jaolt seotud laulu «A Quiet Life» tegemisega. Kuid Tehoga kohtusime juba varem, töötades koos lavastuses «Ingiuria» («Solvangud», Itaalia teatriansambel Societas Raffaello Sanzio), millega me tuuritasime Itaalias. Umbes aasta pärast seda tuligi «A Quiet Life», mida tehes märkasime, et meil klapib koostöö laulude kirjutamisel päris hästi. Niisiis otsustasimegi seda jätkata. Teho saatis mulle lugude kavandid, mina vastasin omapoolsete kommentaaridega. Nii et esialgne töö käis arvutis ja kodustuudios. Seejärel kohtusime stuudios, kord Roomas, siis Berliinis, siis jälle Roomas, siis jälle Berliinis... Kohendasime valmis materjali lugudeks ning ma hakkasin kirjutama neile lüürikat. Nii kestis see kaks aastat, kuni lõpuks valmiski album. Laule on tegelikult salvestatud rohkemgi, kui sellele albumile mahtus, valisime sinna vaid parimad.
Üks arvustaja on öelnud: «Ei ole just palju neid artiste, kes oleksid täiesti vabad nagu Teho ja Blixa, kes ei hooli piiridest erinevate muusikastiilide vahel…» On see nii? Olete te tõeliselt vabad ega hooli piiridest?
Ma olen olnud muusik nüüd juba 36 aastat või nii... Ning ma mõtlen, et ma olen kuulus ning saanud kuulsaks eeskätt just tänu sellele, et ma ei hooli piiridest. Asi polegi niivõrd piirides. Ma arvan, et mu tugevaim külg loomisvõimes ja peamine valdkond loomes on sõnad ja muusika ning võime leida uksed seal, kus uksi varem polnud. Ma rikun jätkuvalt neid mingil moel eksisteerivaid piire neist üle astudes ja leides võimalusi, mida ehk varem ei tuntud. Pärast kümneid aastaid muusikas ma ei peagi enam piiridest hoolima.
Filmirežissöör ja videotegija Adam Curtis ütles ühes intervjuus: «Ma arvan, et tõeline radikalism tuleb mõttest öelda, et see on maailm, mis pole kunagi varem eksisteerinud, tule minuga sinna... » ning kritiseeris kaasaegset muusikat, et see räägib vaid emotsioonidest, kuid see peaks olema midagi enamat kui pelgalt emotsioonid, inimesed on koostöös suutelised märksa enamaks.
Ma ei tea teda ja ma ei ole kindel, kas ma saan õigesti aru, mida ta ütleb, sest see tuleb minuni juba läbi vahendaja. Ma ei arva, et edaspidi oleks üleüldse võimalik teha veel ükskõik mis liiki kunsti ilma sotsiaalse täienduseta. Igasuguse koostöö puhul on inimlikust aspektist lähtudes olnud millegi tegemine koos teise inimesega selle kõige tähtsam osa. Tänapäeval aga komponeerib keegi muusikat arvutis, saadab failid edasi kellelegi, kes omakorda nendega töötab ning saadab siis üle interneti tagasi. Et muusika ja selle tegemine on muutunud, selle taga on suuresti ka majanduslikud põhjused, kulutused. Põhjus, miks tänapäeval tehakse nii palju elektroonilist muusikat ja tehakse seda kodus arvutis, on puhtalt majanduslikud.
Selline bänd nagu Einstürzende Neubauten ei ole tänapäeval enam tasuv. Sa ei saa teha mitte midagi kasumlikku sellise monstrumbändiga, nagu seda on Neubauten. Monstrumbändi all ma mõtlen selle struktuuri – viis inimest bändis, helimees, lavamees ning suur hulk rasket varustust, mida tuleb ringi vedada rekkaga. Kõik need on asjad, mida saad endale vaevu lubada. Seega – muusika ei muutu mitte seetõttu, et inimesed ületavad piire – kuigi see muidugi aitab seda samuti muuta –, vaid maailmas on terve rida majanduslikke põhjusi, miks muusika läheb selles või teises suunas.
Enamus muusikast tehakse tänapäeval nagunii stuudios – kõik on elektroonika peale üle kolinud, luuakse mingeid rütme, mida siis korratakse, liigutatakse siia ja sinna ning kopeeritakse. Seda teeme ju isegi meie. Ka erinevate heavy-metal bändide produktsioon käib just nõndamoodi.
Vanamoodne olukord, kus mitu inimest mängivad koos muusikat ja teevad seda läbi elu, on muutumas erandlikuks. See peabki olema erandlik, sest see pole enam tasuv. Vaid harvad plaadikompaniid suudavad veel maksta millegi sellise eest. Muidugi see veel eksisteerib. Ja on teatud alad, kus selline eksistents on ainuvõimalik. Vaevalt, et sa leiad folkmuusika ansambli, kes mängiks oma muusikat elektrooniliselt. Kuid see muutub üha erandlikumaks. See, kuidas ma töötasin 20 aastat tagasi The Bad Seedsi või Neubauteniga, on tänapäeval erandlik.
Kui EN ja Rede/Speech põhinevad paljuski astronoomial, bioloogial, füüsikal ja pseudoteaduslikel eksperimentidel, siis«Still Smiling» tundub palju isiklikum. Kui isiklik, kui intiimne see teie jaoks õigupoolest on?
Metafooride valdkond on põhimõttelisel sama – loodusteadused, bioloogia jne jne. Kuid fakt, et see muusika on niivõrd kammerlik, tähendabki, et selles peab olema midagi ekstreemselt intiimset. Nii et tõesti, ma püüdsin kirjutada midagi üsna isiklikku.
Flow Festival reklaamib teie esinemist: solo vocal performance, mitte Rede/Speech. Kas põhimõtteliselt on tegemist siiski vana hea Rede/Speech´iga või on midagi muutunud?
Ma ei nimeta seda enam Rede/Speech´iks, see eksitas inimesi, paljud arvasid, et sellel on midagi tegemist lugemisega, et ma ainult räägin. Seetõttu nimetan seda nüüd lihtsalt solo vocal performance´iks, see hõlmab paremini kõike seda, mida ma laval teen. Kindlasti teen palju sellist, mis on tuttav Rede/Speech´ist – ehitan üles akustilise päikesesüsteemi, geneetilise inseneeringu, selliseid asju. Nii et osaliselt on see pseudoteaduslik meelelahutus.
Esinete Flow festivalil päev varem kui The Bad Seeds... Sa tead, mis ma küsida tahan.
Kui sa tahad nüüd küsida, et kui ma olen seal päev varem, siis kas ma olen seal ka päev hiljem, siis ei, ma lahkun pärast oma esinemist. Kuid me oleme Nickiga endiselt väga head sõbrad, nii et sellest pole häda.
Mida arvate The Bad Seedsi viimasest albumist «Push the Sky Away»?
Ma ei ole seda kuulnud. Ma ei osta plaate. See tähendab, ostan, kuid see on siis tavaliselt väga-väga haruldane materjal, mida ei ole võimalik leida kusagilt mujalt. Ma olen muidugi kindel, et kui Nick annab mulle plaadi, siis ma ka kuulan seda, aga ma ei tunne, et olen kohustatud selle ostma.
EN logo on vast üks levinumaid muusikaga seotud tätoveeringuid maailmas. Kas arvasite juba eos, et see mehike jääb teie sümboliks aegade lõpuni või kujunes see kuidagi ajapikku ja planeerimatult nii?
Ma ei teadnud, kui kaua see kõik kestab ning et leian end rohkem kui kolm aastakümmet hiljem ikka veel rääkimas Einstürzende Neubautenist. Seda ma ette ei näinud. Kuid kõnealuse sümboliga töötades oli tõesti plaanis võtta kasutusele logo, millel varem pole olnud konkreetset tähendust. Jah, see oli strateegiline samm.
Te ei ole enam ammu lihtsalt muusik, vaid omamoodi kultuuriline ikoon. Tunnetate te end ise ka ikoonina?
Jah, tunnen küll.
Olete öelnud, et tunnete end rohkem teadlase kui muusikuna – milliste küsimuste üle te viimasel ajal juurelnud olete?
See on hea küsimus... Ma ei teagi... Põhimõtteliselt on need küsimused olnud alati samad, kuid metodoloogia on teaduslikum kui varem. Selles mõttes, et ma teen palju rohkem katsetusi ja palju rohkem vigu, mis ehk normaalse loomeprotsessi puhul vajalikud poleks. Samas sean ma küsimärgi alla väga palju erinevaid parameetreid, millesse ehk liiga iseenesestmõistetavalt suhtutakse. Ehk sellepärast peangi ma seda teaduslikuks. Ma ei arva, et sellest kõigest sünniks väga tihti midagi põhimõtteliselt uut.
Näiteks Tehoga koos töötades tuli meil väga palju tegemist keelega, mis aitab meil väljendada meie füüsilist keha, kuid mis on ka paljude arusaamatuste põhjustajaks ning muidugi pidevas muutumises. Selle plaadi tegemisel oli keelega seotud probleeme ilmselt rohkem kui ühegi varasemaga, ilmselt ka seetõttu, et see on nii mitmekeelne – saksa-, inglise- ja itaaliakeelne. Selle sees olles ei pannud ma isegi tähele, mis plaadiga täpselt sünnib, see jõudis minuni alles mõni aeg hiljem. Kui ma midagi lõpetan, pean astuma paar sammu sellest eemale, et aru saada, mida ma nüüd õigupoolest teinud olen.
Kindlasti ma jätkan Tehoga koos töötamist ja juba väga varsti, kuid ma ei tea veel, mis suunas see edasi läheb. Ma saan ehk öelda, mis on mu järgmise albumi nimi, kuid ma ei oska öelda, kuhu see mu kannab. Ma arvan, et me teeme koos veel ühe või kaks või kolm EP-d. Loome neli kuni viis lugu, siis mõne n-ö juhtloo (lead-single), teeme neid veel ja veel ja koondame albumiks.
Ning viimane küsimus: kas olete kunagi mõelnud teha veel mõni intiimsemat laadi fännikontsert, nagu oli näiteks Grundstück?
See on väga hetkeline. Kui ma peaksin sellele kohe vastama, siis ütleksin kindlasti ei. Neubauten on vaene bänd. Alustame varsti tööd ühe erilise projektiga, mille pühendame Esimese maailmasõja sajandale aastapäevale, mis on tuleval aastal. Kui see valmis saab, siis ilmselt tutvustame seda ka laiemalt.
Loe täispikka intervjuud portaalist Rada7.
Vaata ka www.neubauten.org