Ei tasu vist enam korratagi aga uus osariik saabus tavaliselt, pimedas. Õnneks asub Reno suhteliselt state line ääres, seega oli lootus varsti horisontaali visata.
Ameerikat avastamas - Nevada 30.04-02.05
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aga Nevada näitab kohe alguses, kuhu saabusite: vilkuvad tulukesed ja viited kasiinodele algavad kohe piiri äärest, nii et kui piiri maha magate siis kirevad tuled enam kahtepidi mõistmist ei jäta.
Renos paigutasin end ühte järjekordsesse Motel 6 nimelisse asutusse ning läksin tegin ikka väikese tiiru linna peal kah. Ega see Reno suur koht pole, aga kesklinnas mõned tänavad ikka säravad nagu jõulupuud, vähemasti pimedas. Midagi eriskummalist selles linnas polnud, et seal kauem viibida oleks tahtnud ning tõenäoliselt päevavalges oleks teine ka välimuselt igav olnud. Tunnikese ikka tiirutasin seal, siis oli tagumine aeg end külili visata, sest järgmine päev oli päris pikaks plaanitud.
Tuli tahtmine see va US50 ehk siis The Lonliest Road in America läbi sõita. Vähemalt see osa, mis Nevadas.
Reno ja Las Vegase vahe on 400+ miili, kuid mul tuli see sisuliselt Tambovi koefitsiendiga korrutada ehk tee pikkus päevaks tõotas halvimal juhul 600+ miil tulla.
Hommikut alustasin I80-ne peal sõites, kuni keerasin sealt maha US50 peale. Tegelikutl algab see va US50 Carson Cityst, mis jääb Renost pisut lõunasse, kuid ma ei hakanud end sellega vaevama ja liikusin kiiruse mõttes asustatud punktidest vähe eemale.
US 50 ei olnudki alguses väga üksildane, trafficut jagus seal ohtrasti. Alles pärast Fallonit muutus asi rahulikumaks, aga etteruttavalt peab mainima, et varastatud idee ikka ei töötanud.
Nimelt tuli see US50ne idee pähe siis, kui olin Top Geari näinud, kus saatejuhid ka selle tee läbi sõitsid. Võib-olla neil vedas ja nad saidki seda tühjust näha ja tunda, mul aga läks teisiti.
1. mail, töörahva pühal, millest vist USAs keegi midagi ei tea, oli see maantee aktiivset liiklust täis. Õigemini liikus seal piisavalt erinevaid sõidukeid, et end mitte üksildaselt tunda. Isegi kahte politseipatrulli oli näha. Kui see pisiasi välja jätta siis ega see 300+miil, mis Renost Elysse oli nii väga igav polnudki.
Pärast Fallonit rahunes liiklus maha ja tee läks ühesuguse valemiga Ely´sse sedasi: tasandik, siis mäkke ronimine, sealt alla tulek, jälle tasandik, mäkke ning sealt alla. Kes võinuks arvata, et Nevada, mis justkui oleks üks ilmatu kõrb ja muud midagi, pakub võimalust ka lumesõda pidada. Korduvalt jõudsin sellisele kõrgusele, kus lumi lähedal oli. Liiklusmärkide põhjal võis järeldada, et vähemalt Nevada keskosas võib väga paks lumi maha tulla. Aga ega see mingi ime pole, sest tee kulges enamasti viie-kuue tuhande jala kõrgusel ning kõrgeim koht oli ca 7500 jalga ehk kuskil 2,5 kilomeetrit merepinnast.
Kui ilmast pisut heietada, siis see oli normaalne s.t rohkem või vähem pilves ning vahepeal sai ka kerget vihma näha. Sellist palavust nagu Californiasse jõudes kogesin enam ei olnud.
Mmägede vahel oli ka üks küla või linn, mille nimeks Eureka, millel oli selline "metsiku lääne" filmidest tuttavat välimus. Lisaks sai seal autot tangitud ja, oh sa ime, lõpuks otsustas üks pangakaart ka elumärke ilmutada.
Sõitsin mööda ka ühest rantšost, mille viidad kutsuvalt teele paistsid ning ratsutama kutsusid. Pagan seda teab, kui tõsi see oli, aga rahvasuu järgi pidi sellel teel olema päris mitu "bunny ranch´i" olema kus sõnad riding ja riding omavad erinevat tähendust ;). Eks igaüks võib edasi mõelda oma rikutuse tasemele, millest jutt käib.
Kui lõpuks Elysse jõudsin, keerasin nina lõunasse Las Vegase poole. Ely ise oli üks pisike linnake, kus suurt midagi ei toimunud - ju ta lihtsalt teede ristumiskohas eksisteeris. Aga võib-olla sain asjadest valesti aru, tuli ju kuidagi Las Vegasesse välja vedada ja ega aeg teab mis noor olnud, seega minema sealt.
Loomulikult suutsin korraks end pikema tee peale sokutada, aga seekord õnnestus paari miili pärast selgusele jõuda ning lühema tee peale end manööverdada. US93 maantee tundub kaardil pisut pikemana kui US6 ning seejärel NE318 variant, mis lõpuks ikkagi US93ga kokku jookseb.
See teelõik oli igav, kui mitte arvestada üht väikest kanjonit, mille läbisin. Mäed kui sellised lõppesid Ely juures otsa ning tee viis vaikselt alla poole.
Seda oli ka temperatuuridest tunda. Mida lähemale Las Vegasele, seda soojemaks läks. Kui lõpuks Las Vegasesse jõudsin, oli temperatuur julgelt 25 kraadi celciuse järgi (seda õhtul pimedas), mis oli ikka märgatav vahe viimaste päevade 15-20 kraadiste temperatuuridega.
Viimane lõpp enne Las Vegasesse jõudmist kulges mööda I15st ning kui seal linn kogu oma ilus ja tulede säras paistma hakkas, oli see kaunis nauditav vaatepilt. Vaevalt et valgel ajal see erilist muljet jätnud oleks.
Öömaja leidmine käis kergelt, sest tee ääres oli reklaam, mille usutavust ma siis kontrollisin. Pisut üle 20USD läks see maksma ja asus Las Vegase ääres. Odava ulualuse sain, odavalt süüa ka (päris hea kaktus oli), kuid omanike kurvastuseks ma ühtki dollarit mänguautomaati ei ei toppinud, kuigi, mis seal salata, korra see mõte siiski peast läbi käis.
Kui olin sisse seadnud ning oma kaktuse koos lihaga ära söönud, sügelesin linna peale mineku järgi. Varsti istusingi autos ja suundusin linnakeskusesse.
Downtowni sõitsin tulukeste järgi orienteerudes. Nagu tavaliselt, ilma erilist plaani omamata, tiirutasin siin ja seal kuni leidsin parkimiskoha. Tundus, et koht nimega Venitia kõlbab küll, sest sildid viitasid ka public parking võimalusele.
Esimene katse muidugi ebaõnnestus, nimelt suutsin end kuidagi valesti rajastada ning lõpuks leidsin end tänaval tagasi, ainult, et see oli üks teine tänav. Tiirutasin ringi, aga kuidagi ei õnnestunud auto Venitia parkimismajja sokutamine. Kord oli vajalikus suunas pööramine keelatud, kord olin jällegi valel rajal.
Lõpuks hakkas ka kütuse taset paagis näitav punane tulukene närvidele käima. Leidsin ühe parkla, aga need kurinahad seal ei tahtnud sularaha vastu võtta, kui see juhtumisi sajane on. Selgituseks öeldi, et firma poliitika selline. Õnneks oli ka väiksemaid rahatähti, kuigi täis paagist jäi mingi kogus ikkagi puudu. Püüdsin iga kord paagi kraeni täis lasta, et kaudseltki kütuse kulu autol teada saada.
Pärast tankimist jõudsin Hard Rock Cafe juurde, kus seekord õnnestus selle sümboliks saanud kitarr pildile saada. Peaks vist kohe ära rääkima ka ühe kahtluseussikese, mis alles paar päeva hiljem kuidagi endast märku andis, aga teema siis järgmine.
Filmis nimega "Con Air" on episood, kus lennuk maandub LV tänavatele. Enne seda, kui ta alla tuleb, purustab lennuk tiivaga selle kitarri ning pärast seda põrutas lennuk mingisse kasiinosse sisse. Kui keegi tahab parandada, siis parandagu mind, aga kuidas see lennuk pärast kitarri purustamist veel nii kaua õhus püsis. Kitarr pole sugugi nii kõrge kui filmis (või tehti pärast filmivõtteid väiksem kitarr sinna ?). Ning kus oli see kasiino, millesse lennuk pidama jäi??!!
Hollivuud hollivuudiks, aga lõpuks sain koha parkimismajas Selgus, et nimetatud keskus, või kuidas sa ikka seda monstrumit nimetad, koosnes hotellist, mallist, kasiinost ja millest iganes veel.
Päris lahe oli mini-Veneetsia (ehk siis sellest ka see nimi), mis asus nii maja sees kui väljas, ning kus päeval ka gondlisõitu sai teha. Maja alumisel korrusel oli palju rahavast ja mänguautomaate nagu muru jalgpalli väljakul. Ega pikalt seal peatunudki, suundusin tänavale.
Tänavapilt nii tappev polnudki. Linnas oli kitši küll ja küll ja pole mõtet kõike üles loendada, mille või kelle koopiaid seal näha on. Aga siginat-saginat oli tänaval rohkem kui küll. Tänaval toimunu võiks lühidal kokku võtta sõnaga "lihaturg". Kuidagi teist moodi ei oska seda nimetada, sest kahel jalal liikuvat kaupa igas vanuses ja kaalus oli igal sammul.
Aga ega seal midagi imestada polegi - Las Vegas on oma olemuselt Sin City olnud vist algusest peale ning tõenäoliselt on selles linnas võimalik saada kõike, mida tahad, kui vähegi pealehakkamist on.
Kolanud tänavatel otsustasin siiski hotelli tagasi suunduda, sest kell kiskus vaiksel juba kolme kanti öösel, kuigi tänavapildist seda aru küll saada polnud.
Järgmine päev oli planeeritud Hoover Dam´i külastusele ning seejärel ootas ees juba Utah.
Hommik oli tore. Juba varajasel tunnil oli tunne nagu istuks kuskil katlas. Eriliselt tore oli see, et viimane neli miili Hoover Dami juurde kulges teosammul. Miks see nii oli, ei tea, ju siis otsustas hulk rahvast kõik korraga kas tammist üle sõita või seda vaatama minna. Nelja miili peale kulus tund, kui mitte rohkem, ning seda kõrvetava päikese all.
Küll aga sai selgeks üks osa jänkide liikluskultuurist. Kuna sealsetel teedel on enamasti ka küllalt lai teepeenar, pigem küll pea sama lai asfaldist osa kuhu vajadusel parkida, siis kogu see tunnike, mis ma seal kulgesin, ei leidunud mitte ühtki tegelast, kes seda rada oleks nahhaalselt ära kasutanud ning end ette poole trüginud.
Eestis samades tingimustes oleks aga vägagi palju "tõelisi tegijaid" leidunud, kes ennast ettepoole oleks nihverdanud.
Lõpuks olin kohal. Ega midagi öelda pole, päris monumentaalne ehitis see Hoover Dam, mis nii paljudestki filmides peaks tuttav olema.
Geograafilisest seisukohast oli muidugi huvitav, et tammi läänepoolses küljes on Nevada ja idapoolses küljes Arizona, mis tähendab seda, et kõndides ühelt poolt teise tuleks oma kella kruttida tunnikese jagu, sõltuvalt sellest, mis suunas liikuda.
Tagasitee kulges muidugi kiiremini kui tulek, aga asja koomika oli selles, et nüüd, kus olin liikumas vastassuunas, oli ka tammipoolne ummik kadunud.
Suund oli jälle I15ne peale, mida mööda õhtul olin Las Vegasesse tulnud, kuid seekord pidin siis jõudma Utahsse. Kuhu täpsel, polnud vähimatki aimu. Eks seda hiljem ole näha.