Iggy Pop
Préliminaires (EMI)
Hinne 4
Nädala plaat
13. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rohkem poppi, vähem Iggy
Elas kunagi üks ameeriklane, hiilgav meedik W. Osler, kes jõudis mingil hetkel teooriani, et vanurid muutuvad koormaks endalegi, teistest rääkimata, ning takistavad kõigele lisaks tehnilist, kultuurilist ja sotsiaalset progressi. Tema hinnangul realiseerivad inimesed rõhuva enamiku oma loomisvõimest enne 45. eluaastat. Osler pakkus probleemile lihtsa lahenduse – 60. eluaastani jõudnud tuleks lihtsalt valutult, eutanaasia korras magama panna. Oleks Osleri idee läbi läinud, olnuks olemata ka Postimehe kolm viimast nädala albumit (Margus Haav mõtleb Neil Youngi, Bob Dylanit ja Iggy Popi, aga tegelikult oli No-Big-Silence ka vahel – toim).
Indiviidi reaalse vanuse otsustab küll sisemine värskus, aga päris mööda ei saa minna ka sünnidaatumitest. Tänavu 62-aastaseks saanud James Newell Osterberg ehk Iggy Pop on oma 15ndal ja, mis salata, üsna ootamatul stuudioalbumil teistsugune, kui ühelt rämedalt palja ülakeha ja hooldusvahendeist sõltumatute juustega legendaarselt protopunkarilt oodata võib.
See pole «I Wanna Be Your Dog’i» või «I’m Bored’i» või «The Idiot’i» Iggy. Bossa ja french jazz’i Iggy on hoopis! Kusjuures tegu pole mingi robustse kitarriplärinase iroonilis-paroodilises võtmes pseudodžässiga. «I Wanna Be Your Dog» on albumil saanud omalaadse uusversiooni nimega «King Of The Dogs», mis on absoluutne ja sada protsenti ehe vana kooli New Orleansi džäss.
Maestro ise on viimatistes intervjuudes öelnud moodsate kitarrikäristajate kohta siin-seal mõned konkreetsed ja väga otsekohesed sandid sõnad. Paradoksaalne muidugi, et ta ise on kõigi eelduste kohaselt oma pundiga The Stooges kõigi nende otsene või vähemalt kaudne mõjutaja.
Serge Gainsbourg kirjutanuks otsekui enamiku «Préliminaires’i» paladest ekstra Leonhard Cohenile. Tegelikult aga on Iggy muidugi ise need teinud, välja arvatud «How Intensive» (bossaboss Antonio Carlos Jobim) ja «A Machine For Loving» (tekst šokk-kirjanik Michel Houellebecq, loe tema «Elementaarosakesi»). Infoajastu Camus’ ehk Houellebecqi teost «The Possibility Of An Island» peab Iggy ka plaadi põhiliseks inspireerijaks.
Vana-Rooma oraator Cicero kinnitas, et vanadus on inimesele kõige väärtuslikum aeg elust. Olulisemad kired on vaibunud ega tumesta enam vaimu ning toetudes oma kainele mõistusele ja rikkalikule kogemusele, on inimene võimeline ühiskondlikus tegevuses senikuulmatuid tulemusi saavutama.