Täna ühise suvetuuriga alustavate ansamblite Muusik Seif ja Ultima Thule trummar Jaak Ahelik kinnitab, et tung ja torm pole meestest kuhugi kadunud.
Muusik Seif ja Ultima Thule: sarnased, aga siiski erinevad
6. juuni 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aheliku sõnul võinuks bändide ühistuuri ka varem teha, sest ega otsest põhjust – peale tagasihoidliku asjaolu, et mees ise saab juunis 50-aastaseks – polegi. Pigem andis hoogu Muusik Seifi vastne plaat ja DVD.
Mõlemas bändis trumme tagunud Aheliku sõnul on Muusik Seifil ja Ultima Thulel suur vahe. «Nagu Žiguli null-viiel ja null-kuuel,» muheleb ta.
«Need on ikka kaks täiesti erinevat bändi. Seif kasvas välja pop- ja diskomuusikaansamblist ja Thule hoopis Vjatšeslav Kobrini bluusibändist,» selgitab Ahelik, kellele on sügavamad mälestused jäänud Muusik Seifi kuldajast. Mälestused, muide, on plaanis raamatuks vormida.
Pöörased seiklused
«See oli aeg, mil olime noored, meil oli rohkem energiat. Ja ega pikkade Venemaa ringreisidega meie omavaheline lävimine lõppenud,» kirjeldab Ahelik.
«Me ei läinud lennujaamas laiali – kõndisime üheskoos filharmooniasse palgajärjekorda, sealt edasi hotelli Viru grillbaari, teise korruse restorani ja siis juba varieteesse. Sealt aga minu koju,» meenutab trummilööja. Selline ring kestis järgmise väljasõiduni.
«Kitarrist Jüri Rosenfeldt magas minu juures kapi all praktiliselt terve aasta ja kogus tolmu. Ta oli ju Tartu poiss ning enamik reisidevälist aega tuli veeta Tallinnas,» muigab Ahelik, lisades, et nüüdseks on bluusi suurkujust Rosenfeldtist saanud tunnustatud psühhiaater, kellele toonane elu ja kaaskond kindlasti hindamatuks praksiseks oli.
Erakordsed mälestused on talletunud Aheliku mällu ka elust Nõukogude Venemaal.
«See oli buratinolik lollidemaa, mille üle naerda ei tohtinud. Näiteks sõitsime kaks korda läbi kogu Baikali-Amuuri raudteemagistraali ja külastasin seal üht imeväärset käimlat, mille kohta ütleb luulesalm: «Ma ilmas näind nii mõndagi, mis märkimist on väärind, Ufaas ma leidsin peldiku, mis s**a ära määris.» Tahtsin sellest käimlast isegi pilti teha, aga miilits keelas ära. Öeldi siiski, et kasutada võib,» pajatab Ahelik, kes usub, et pälvinuks fotode eest Nobeli preemia.
Hakkasidki kihvtiks
Ultima Thule päevist meenub talle aga 1987. aasta reis Indiasse Nõukogude Liidu kultuuripäevadele. Avakontserti Dehlis pidi üle kandma ka Kesktelevisioon ja Thule pidi esitama laulu «Tuvi jäljed tuulepluusil».
«Eesti rahvariietes tantsutrupp juba jooksis ümber vineerist rahutuvidega kaunistatud lava, kui äkki selgus, et see pole nõukogulik muusika ja meie esinemine keelati ära,» naerab trummar. Mõned esinemised siiski anti ning isegi India filmitäht Raj Kapoor käis meie mehi laval kättpidi tänamas.
Trummimees usub, et pillimeeste power on aja jooksul teisenenud, tühikarglemine on asendunud arukusega. «Tõnis Mägi kordas omal ajal tihti lauset: «Poisid, sai ju räägitud, et hakkame kihvtiks?» Ja see kehtib ka täna!» rõhutab Ahelik.
Muusik Seifi ja Ultima Thule ringreis algab täna kell 20 Pärnu Vallikäärus.