Siiri Sisaski kirjutatud ja esitatud muusikaga, selle sees ja lähemas väljas, sünnib hiljukesi imetlusväärsusi ehk illusioone, mida päristegelikkusena võtta, kuni plaat mängib või sama muusika lavalt kõlab, on kaunis kerge, meeldiv ja koguni kosutav.
Klaver üksi, hääl ja klaver koos samuti, teevad kunsttükke ruumi ja ajaga. Mu meelest. Tasa, ponnistamata, aga mõjusalt. Aeg keerdub iseäralikult aeglaseks.
Niheleb paigal miniatuurseis klaverikäikudes ja pisivariatsioones, on vagusi etnilistes motiivides, valgub ringiratast romantismis ja romansilikkuses, tiksub impressionistlik-minimalistlikes kordustes edasi-tagasi loomuldase hüpnootilisusega.
Ja vaikusele on ses muusikas heldesti ruumi antud. Mis sünnib ruumi endaga? Ruumil haihtuvad ajuti seinad, aga kogu aeg püsib katus! Tea, kas Siiril ongi mõnda teist heliplaati, millel ta laulaks nii vähe ning - valdavalt - nõnda vaoshoitult.