Hitleri toidumaitsja astus avalikkuse ette

Hitleri toidumaitsja astus avalikkuse ette Foto: SCANPIX

Saksamaal Berliinis elav Margot Wölk peitis oma minevikku 70 aastat, sest häbi ja kohtuprotsess sulgesid ta suu.

Nüüd paljastas 95-aastane Wölk, et oli üks Natsi-Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri paljudest toidumaitsjatest, edastab mtv3.fi.

Ta ei paljastanud seda isegi oma abikaasale, kes jäi Teisest maailmasõjast ja sõjavangist ellu.

Sekretärina töötanud Wölk põgenes 1941. aasta talvel kodulinna Berliini pommitamise eest oma sugulaste juurde Ida-Preisimaale. Paari kilomeetri kaugusel idüllilisest Gross-Partschi linnakesest asus Natsi-Saksamaa idarinde peakorter, niinimetatud Hundipesa.

24-aastane Wölk ei jõudnud end veel Gross Partschis, mis on tänapäeva Poola Parcz, sisse seada kui talle saadeti relva-SS mehed järele.

SS oli Natsi-Saksamaa natsionaalsotsialistliku partei sõjaline organisatsioon.

Wölki sõnul viidi ta kohalikku peakorterisse tööle. Naine siiski ei astunud natsiparteisse, kuigi talt seda nõuti.

Wölk ja veel 14 noort naist olid Hitleri toidumaitsjad kaks ja pool aastat.

Hoolimata sõjast, oli Hitleri laual kõike, välja arvatud liha. Põhjus selles, et diktaator oli enamjaolt taimetoitlane.

Wölki meenutuste kohaselt oli toit väga hea, kuid mitte keegi neist ei saanud seda nautida.

Hitler kasutas toidumaitsjaid, kuna ta kartis enda mürgitamist.

«Tal oli kinnisidee, et britid püüavad teda mürgitada. Sellest räägiti ta kaaskonnas ja ka meie teadsime seda,» sõnas naine.

Wölki sõnul oli tal pidevalt surmahirm, kui Hitler kohal oli ja ta toitu maitsma pidi.

Wölk oli kohal kui kolonel Claus von Stauffenbergi käivitatud vandenõu abil püüti Hitlerit 1944. aasta juulis Hundipesas tappa. Hitler jäi plahvatanud pommist ellu. Selle tagajärjel karmistati turvameetmeid ning see käis ka toidumaitsjate kohta.

Wölki sõnul ei puutunud ta Hitleriga kunagi kokku, kuigi diktaator oli seal üsna pikki perioode. Maitstud toit viidi Kolmanda Riigi juhi lauale korvides.

Teises maailmasõjas toimus pööre Stalingradi lahinguga, mida peeti 1942. aasta augustist kuni 1943. aasta veebruarini.

Nõukogude Liidu väed jõudsid Hundipessa 1945. aasta jaanuaris. Punaarmee lasi maha kõik toidumaitsjad välja arvatud Wölki, sest naine oli enne seda jõudnud põgeneda Berliini.

Wölki katsumused jätkusid kui Nõukogude Liidu armee Berliini jõudis. Linnas käivitus varguste, rüüstamiste ja vägistamiste laine.

Venelased said ka Wölki kätte ning teda vägistati kaks nädalat.

«Mind vägistanud venelane nimetas end major Berliiniks. Ma tahtsin vaid surra,» lausus naine.

Seksuaalse vägivalla tõttu ei olnud ta võimeline enam lapsi saama.

Wölki sõnul ei kanna ta sõja ajal kogetu tõttu enda valu ja pettumust.

«Ma ei kaotanud kunagi oma huumorimeelt. See muutus lihtsalt sarkastilisemaks,» nentis sakslanna.

Berliinis toimunud vägistamine ei olnud tema jaoks esimene. Ka Hundipesas vägistas teda üks SSi ohvitser.

«Tahtsin tuua avalikkuse ette, mis Hundipesas tegelikult toimus. Hitler oli väga vastik mees ja siga,» lisas Wölk.