Kuula! Siiri Sisaki ja Peeter Volkonski koostööna valmis uus pisarakiskuja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Andekas tandem, muusik Siiri Sisask ja sõnameister Peeter Volkonski tegid üle tüki aja jälle koostööd ning sünnitasid suve alguse festivali „Puude taga on inimene“ tarvis loo „Mis jääb meist järele“.
Sel nädalal esitles Siiri Sisask lugu klaveril ka avalikkusele, pälvides sel hetkel Radissoni hotelli vestibüülis viibinuilt mitte üksnes tormilise aplausi ja hurraa-hüüded, vaid ka pisarad nii mõnegi silmanurgas.
Viimati sündis Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski ühistööst ülipopulaarne laul „Mis maa see on?“, mis nüüdseks on jõudnud õigustatult ka laulupidude repertuaari.
Koguperepidu „Puude taga on inimene“ toob 7. ja 8. juunil Tallinna lauluväljaku merealale kokku andekad muusikud, kunstnikud, sportlased ja käsitöömeistrid, kes on oma töö ja loominguga pälvinud tuntust nii Eestis kui ka väljaspool – seda puudest või selle puudumisest hoolimata. Vaata ka www.puudetagaoninimene.ee.
Siiri Sisask astub täispika kontserdi ja peo tunnuslauluga üles festivali avapäeva õhtul, 7. juunil kell 22. Praegu on võimalik kuulata ja vaadata loo klaveril esitatud versiooni, ent festivalil on oodata seda pala hoopis uues kuues.
Kuula Siiri Sisaski ja Peeter Volkonski ühistöö tulemusena valminud lugu! Kuidas meeldib?
MIS JÄÄB MEIST JÄRELE/ viis ja vokaal Siiri Sisask, sõnad Peeter Volkonski
Ei vaata elu kokku pandud luudest,
luud üksinda veel inimest ei moodusta;
ei vaata elu katki murtud puudest,
koos nendega saab katki murtud loodus ka.
Üks küsimus meis kõigis üha väreleb:
mis ometigi jääb meist siia järele?
Ei vaata elu kinni hoitud suudest,
kui kadedalt nad kallistusi varjavad;
ei vaata elu aastatest või kuudest,
mõnd päeva kui ei võta oma karja nad.
Üks küsimus meis kõigis üha väreleb:
mis ometigi jääb meist siia järele?
Jah, tagasi kui sukeldume unne,
jääb järele meist ometigi tunne,
see tunne, mida sõnaks ei saa voolida,
see tunne, et ma saan ja suudan hoolida.
See teadmine meis kõigis üha väreleb –
üks tunne jääb meist ometigi järele!