Anneli: vihkan oma elu ja end selle sees!

Foto: Andres G. Adamson

Anneli pole veel täiskasvanud naise ikka jõudnudki, ometi seisab juba silmitsi suurte, et mitte öelda ületamatute muredega.

"Vihkan oma elu ja end selle sees!" ahastas Anneli kätega peast haarates, seejärel haaras taskuräti. "Kardan, et viha, mis minus idaneb, tapab mu. Aga mul on väike tütar."

Kodust pärit

Anneli kasvas isa-emaga, kelle vaba aja meelistäide oli väike naps, seep televiisorist või väike pidu sõpradega. Anneli sõnavarasse siginesid pidevalt pruugitud "värdjas", "ludri", "opakas", "pasa", rääkimata nii tavalistest sõnadest nagu "loll" või "pudrupea". Esimene vastuolu koolis tekkiski sõnavara kasutuse tõttu - õpetaja tegi märkuse kasvatamatuse kohta, kaaslased andsid mõista, et rentslipiiga mis rentslipiiga ...

Anneli oli segaduses: tema kodus ei pööranud keegi sõnadele tähelepanu ja kellegi teise kodus polnud ta varem elanud. Tõsi, kui riiuks ja kakluseks läks, ärkasid isa-ema sõprade ringiski korralekutsujad, aga sõnavaras muutusi ei olnud. Annelit kiideti ja imetleti - ta oli kena tüdruk.

Hoiak, mida klassikaaslased ilmutasid, mõjus nii, et tüdruk hakkas koolist puuduma. Et isa-ema näisid õnnelikud, proovis ta salaja vanematega samu marke ja oli majasõprade imetlusobjektiks. Isa leidis: niikuinii hakkab salaja proovima, las võtab vanemate silma all.

Kodusesse seltskonda sigines Annelist mõni aasta vanem poiss, kes neiule silma viskas. Ühel õhtul tuli Arno talle külla. Vanemaid polnud kodus - kellelgi sõpradest peeti sünnipäeva. Arnol oli kaasas pudel likööri. Nii nad napsutasid ja vaatasid seepi nagu Anneli ema-isagi. Anneli veel naeris selle üle. Liköör tegi oma töö ja kui vanemad hommikuks koju ilmusid, leiti tütar koos poisiga voodist.

"Imede ime, isa-ema ei lausunud musta ega valget. Ehkki mõtlesin, et löövad mu maha," meenutas Anneli.

Arno käis järjest tihedamini külas ja kui Annelil põhikooli lõpetamine paistma hakkas, taipas ta, et ootab last. Kõigepealt ütles ta seda Arnole. Too vaatas tüdrukule otsa ja arvas: "Ehk teeks aborti!" "Mida-mida?" hakkas Anneli karjuma. Aga poiss ei tulnud järgmisel nädalal ega ülejärgmiselgi.

Lapsel laps

Tüdruk istus kodus ega läinud enam kooli. Ema, kes oli napsune nagu tavaliselt, tuli tütrega rääkima. Ta tahtis teada, mis lahti. Kuulnud tõde, pigistas suu tugevasti kinni ja sisistas läbi hammaste: "Kuradi kaabakas sihuke. Teeb tite ja laseb jalga!"

Madin, mis sellele järgnes, oli saatuslik. Isa otsis Arno üles ja nende vestlus lõppes löömaga, misjärel siniseks löödud silmaga poiss laskis kodukandist jalga - teise linna kaugelt sugulaste juurde. Anneli jäi ema kaitse alla, sest pettunud isa tuletas purjuspäi tütrele muudkui lõtva püksikummi meelde.

Ühel hommikul, kui vanemad jälle peo pealt tulemata, koputati uksele. Anneli läks avama ja nägi vormiriides kordnikku. Too vaatas maha ja teatas, et isa ja ema ei tule enam kunagi koju. Nad olevat olnud kambas, kes öösel metanooli pruukis ja kellest ükski ellu ei jäänud. Tüdruk kaotas selle peale teadvuse ja ärkas haiglas. Vanaema istus tema voodi veerel, silmad vett täis, ja püüdis nuuksetega pooleks lohutada: "Tuled minu juurde, kullake. Mul ongi üksi igav."

Kui isa-emaga maal elades vaesus vahetevahel koputas, siis vanaema juures linnakorteris oli iga kroon arvel, mistõttu saadi tänu kokkuhoiule hakkama. Pealegi pidi kohe-kohe sündima tita. Vanaema rääkis Annelile toetusrahast, mis vanemate surma puhul anti. Nad otsustasid vannitoa remontida, muretsesid natuke paremat titavarustust.

Anneli elas ja toimetas kui unenäos: ta ei suutnud ikka veel uskuda, et isa-ema enam ei ole. Kui klassikaaslased põhikooli lõpetasid, sünnitas Anneli tillukese inimese. Sõbrannade soovitusel ja abiga püüdis ta Arnot leida, too olevat aga teate peale öelnud: "Unustagu ära!"

Tütreraas tõi tillukesse korterisse rõõmu. Isegi kooliõed tulid tihti vaatama ja tahtsid lapsega jalutada. Anneli plaanis minna õhtukooli, sest vanaema pidas haridust tähtsaks.

"Mind oleks saatus justkui ära neednud. Ühel hommikul vanaema enam ei ärganud - ta süda jäi lihtsalt seisma. Jäin täiesti üksi, raha nappis. Sugulased hoidsid eemale. Neilgi oli kitsas käes ja aidata poleks nad saanud. Kord tuli last vaatama tuttav tüdruk, minust aastaid vanem, ja tegi ettepaneku: tulgu ma seltsidaamiks. Asi on küll salajane, aga teenib hästi. Sain aru, mis see oli. Mõtlesin, et mõneks ajaks ju võiks, niikuinii on elu lörri läinud," rääkis Anneli.

"Mõneks ajaks" venis poolteise aasta pikkuseks, kuni tüdruk sai raske haiguse. Enam ta muidugi sellele tööle ei läinud. Toosama tüdruk pakkus siis teist teenistust, ecstasy tablettide müüki: osta 45 krooniga, müü maha 100 krooniga.

"Ta laenas mulle 4000 krooni, et saaksin osta. Tahtsin jalgu alla saada, mõistate! Ehkki see oli ohtlik. Sain esimesel korral ligemale 80 kollast värvi hieroglüüfi logoga tabletti. Kui lapsega jalutama läksin, peitsin koti tablettidega vankrisse. Esimesed ostjad olid koolivennad. Isegi tabletthaaval müük oli kasulik. Ühe proovisin enda peal ka ära, aga rohkem võtta kartsin. Äri edenes. Kutt, kel oli kutsekool pooleli ja isa hiljuti end üles poonud, tellis minult palju tablette - tema tahtis omakorda vahelt teenida, et saaks kooli lõpetada."

Kui Anneli hakkas end hästi tundma ega pidanud enam kogu aeg arvestama, kas seda või toda sööki-hilpu saab endale lubada, laksatas välk selgest taevast.

Kaelani jamas

Kutt, kes Annelilt suure hulga tablette sai, jäi müümisega politseile vahele. Ei läinud kaua aega, kui Anneli pidi tunnistusi andma.

"Mul polnud mõtetki midagi varjata, sest ilmselt oli meid kogu aeg vaikselt jälgitud. Sain teda, et peale minu varustaja oli vahele jäänud minu varustaja varustaja. Too olevat kinni nabitud hetkel, kui kinnitas minigripkotti ühe bensiinijaama tualettruumi. Olime kõik selles ketis esimese astme kurjategijad," pihtis Anneli.

Kohtupidamise ajal ilmnes: kõik koos Anneliga vahelejäänud olid püüdnud oma rahalist olukorda parandada, pärinesid vaestest peredest ja tahtsid jalgele saada.

Ja kui sarnaselt nad kõik mõtlesid - saaks vaid kiiresti jalad alla, ükskõik mis hinnaga. Praegune hind on karmimast karmim ...

"Rikkuse asemel on meil hambad varnas rohkem kui enne. Eriti kahju on mul poisist, kelle isa kodust ära läks ja ema invaliid. Ta tahtis kooliraha, et edasi õppida. Nüüd tuleb tal nagu meil kõigil tublisti üle kümne tuhande krooni riigile maksta, minul isiklikult 18 000. Kust ma selle võtan? Mul ei jää muud üle kui minna tagasi tööle, kust kunagi vastiku haiguse sain," hoidis Anneli taas pead käte vahel.

Kool jäi ju lõpetamata, ametit tal ei ole. "SEE amet on mul selge," märkis ta poolsosinal ja irooniliselt, pea maas.