Nädala plaat: David Bowie

David Bowie Foto: Repro

David Bowie

The Next Day

(Columbia)

Kas David Bowie on suremas, küsis Flaming Lips paari aasta eest oma samanimelises loos. On alust olnud nii arvata nii inimese kui artisti puhul.

Bowie kui loominguliselt sõltumatu rokkstaari kuvandi looja läks väärikalt erru kümme aastat tagasi. Tema kolm viimaseks arvatud albumit, «Hours» (1999), «Heathen» (2002) ja «Reality» pole ta paremate päevade ehk 70ndate tasemel, ehkki igaühest neist räägiti ilmumise ajal kui «uuesti vormitõusmisest». Tegu on siiski traditsiooniliste poprokkteostega, mille kohta kõige rohkem saab öelda «tuntud headuses», aga uuendaja nagu Bowie jaoks ei ole see kindlasti kompliment. Pigem olid Bowie väärilised kolm neile eelnenud albumit 90ndaist, «Outside», «Black Tie, White Noise» ja «Earthling», kus Bowie katsetas uusi elektroonilisi stiile ja võimalusi, need on alahinnatud plaadid, samas, arvestades, et Bowie oli üks pioneere ka elektroonika kasutamise vallas (albumid «Low» 1977, «Lodger» 1979), jättis ta mainitud kolmiku puhul kõigest ajaga kaasas käija mulje.

Aga palju võib ühelt poptähelt oodata? Tema kehtestas 70ndatel reeglid, mis ideaalis võiksid püsida tänini, tema mitmed albumid 70ndaist (lisaks mainitud duole «The Rise And Fall Of Ziggy Stardust And The Spiders From Mars» (1972), «Station To Station» (1976), ««Heroes»» (1977)) lõid kõik enda ümber eraldi taustsüsteemi ja tegid nende autorist ikooni, ent sellise, kes end iga plaadiga muuta võib, jäädes seejuures edukaks artistiks – inimesed vajasid Bowiet, staari, keda ei saanud lõpuni defineerida, kes suutis jääda müstiliseks. Muusikaliselt nimetavad kõik kunstitaotlusega poptegijad tänapäevani mõjutajate seas Bowiet. Ühest küljest moodustab Bowie tõesti popmuusika ajaloos ja DNAs kustutamatu osa, teisalt on tema järgijad Bowie olemusest kaugel – isegi kui nad ei matki otse Bowiet, vaid püüavad Bowie eeskujul «olla nemad ise», tähendas Bowieks olemine tegelikult «keegi teine olemist enda sees». Praegu 66-aastane Bowie oli kehastuja ja see väljendus tema helikeeles, mitte ei piirdunud imagoga.

Miks ta tagasi tuli? See võtab ju natuke aupaistet maha. Kas järgmisena tuleb The Smiths kokku? Või ilmub Elvis Presley välja?

«The Next Day» on filosoofiline avaldus, mis räägib Bowieks olemisest nii otse kui kujundlikult, muusikaliselt ja sõnades. Ta ei kavatse teha enam muusikat, mis muudaks maailma. Kuuldavasti kuulasid Bowie, ihuprodutsent Tony Visconti ja bänd stuudiosessioonide ajal Bowie 70ndate plaate ja mitte mingit «geneerilist uut muusikat». Vana mehe protest ja eneseotsingud enda sees. Plaadi kaas on «Heroese» kaas valge ruuduga, millel kiri «The Next Day». Aus, tähenduslik, nostalgiline, ja ikkagi julge.

Avasingel «Where Are We Now?» oli provokatsioon. Vana väsinud mees teeb igavat resigneerunud muusikat, staatiline video lausa koomiliselt kurb ja allaheitlik, minevikku taga nuttev ja oleviku üle itkev. Eesmärk oli – kui püüda lugeda Bowie kui igavese ärritaja kunstilist sõnumit – tulla kontrastiks lagedale salaja valminud plaadiga, mis pulbitseb elust ja hittidest. «How Does The Grass Grow?» röögib ekstaatilist refrääni lärmakale rokenrollile, mis vastandub kogu tänase moodsa rock’i uduihalusele ja soft-rock’ile. «Dirty Boys» on vinguvate kitarridega aeglane funk-rock, mis kõlab pungilt moodsa funk’i ilulemise kõrval. «Love Is Lost» oma metronoomilise rütmi ja kimedate süntidega võtab koost lahti moodsa, aga hägustunud krautrock’i lummuse ja teisalt liidab oma agressiivsuses varjupoole praegusele päikeseloojangu-rock’i ülessoojendamise pastelsusele à la Metronomy.

Iga lool on oma lugu, kummalisel kombel klapivad need kõik kaasaegse popmuusika suundadega ning oma teravuses ja brutaalsuses annavad praegusele pehmenenud indipopile tähendusi juurde. Tekib küsimus, kes siis on retro, kas kogu 21. sajandi indipopp (kus asub täna Bowie tähendusväli, tänane edetabelipopp on teine teema, loe ka Tõnis Kahu kultuurikommentaari sellestsamast AK numbrist) või Bowie 2013? 

Hinne ****