Purjus poeg lajatas isale haamriga pähe

Foto: Andres G. Adamson

"Te vist ei usu, kui ütlen: väga ja väga paljud inimesed on napsulembeste ja juba joodikuks saanutega hädas, olgu need perekonnad või korterinaabrid. Aga abi pole kusagilt loota, pead ise oma õnnetuses hakkama saama," helistas kurva häälega naine eelmisel nädalal samas rubriigis "Suhted" ilmunud loo peale "Kuidas joodikust lahti saada?".

Oma murest teavitajaid oli mitu, kõigil huulil üks küsimus: "Aga kuidas siis ikkagi lahti saada?" Sellest johtuvalt palusime tänase loo lisana kommentaari prokurörilt.

Ta võib oma isa tappa

Kurioosseim, mis lugudest räägiti, oli juhtum, kus purjus poeg tungis isale haamriga kallale ja lõi sellega korduvalt talle pähe. "Ükskord ta oma isa ära tapab," uskus sama korrusmaja elanik. Aga naabrid kardavad muudki. Mees on purjuspäi nii äge, et võib iga hetk kellelegi kallale minna. Ta on oma elukaaslasega, kes samuti joob, osanud korteris tulekahju tekitada, nii et põlevad madratsid-tekid-linad aknast alla läkitati. Et joodikutest võib ükskõik mida oodata, on kortermaja ärevil.

Tegu, mille eest poeg kuueks kuuks karistust kandma pandi, oli järgmine.

Õhtul võeti järjekordselt koos elukaaslasega viina, sekka õlut ja ilmselt odekolonnigi. Mõlemad oli nii-öelda kapid. Invaliidist isa aga palus, et tahab magada ja ehk keeraksid pidutsejad televiisori vaiksemaks. Nood ei saanud vist enam palvest arugi. Siis pani isa televiisori hoopis kinni ja läks teise tuppa magama, soovitades sedasama teha pojal ja ta elukaaslasel.

Mis juttu poeg naisega köögis ajas, isa ei kuulnud. Nägi vaid, et ühel hetkel oli poeg tema voodi ees, tõmbas seinalambipistiku pesast ja lõi isa jalaga kõhtu. Kolm või neli korda. Isa hakkas vastu ja püüdis end kaitsta, rebides madratsit niipalju kui sai näo ette. Poeg läks ära. Mõne aja pärast tuli tagasi, haamer käes, ja lajatas sellega isale mitu korda pähe.

"Korraks sain haamrivarrest kinni. See oli mul peaaegu käes, siis aga tõmbas poeg haamri järsku tagasi, sai selle oma kätte ja lõi veel kord. Mõtlesin: nüüd on minuga kõik," avaldas isa.

Õnneks polnud nii. Kui poeg korterist väljus, et viina juurde muretseda, komberdas isa majast välja. Kutsuti kiirabi. Mehel õmmeldi haiglas nii nägu, pealage, huuli kui kõrva.

"Ega ta üksi haamriga, ta tagus mind ka rusikatega," ütles isa.

Poja vastu algatati kriminaalasi ja ta kannab praegu pooleaastast vangistust.

"Aga mis saab siis, kui ta vangist välja tuleb? Ta võib oma isa ära tappa," muretsevad majaelanikud.

Joodikule andestatakse hirmust

Mai K., kes kasvatab joodikust mehega kaht last, tunnistas: "Me kõik kardame teda. Kui lubame politsei kutsuda, ähvardab ta meid maha lüüa. Siiani on ta vaid taldrikute ja tassidega meid visanud, nii mind kui lapsi. Üks taldrik lendas kord otse kulmu pihta ja käisin kulmu kiirabis kokku õmblemas. Oleme kogu aeg hirmul, aga ei julge midagi ette võtta."

Paljud ajalehte helistanud on soovitanud: aktiivsemalt peaksid appi ruttama naabrid, sotsiaaltöötajad, sest joodikut tuleb nagu kurjategijatki jälgida ja teolt tabada, enne kui ta veel suuremat kurja teeb. Kinnitatakse: perekonnas, kus joodik terroriseerib, ei juleta tõesti midagi teha. See-eest võõrad inimesed saavad aidata, eriti kui perekond abi vajab.

On juhuseid, kus joodikust isa palub põlvili naise ja laste ees andeks. Nutetakse koos, antakse teineteisele järjekordseid lubadusi. Pärast paarinädalast vaikust ja rahu kordub aga kõik otsast peale: lapsed ei taha sõprade-sõbrannade juurest koju tulla ja naine nutab ning annab purjus mehele vastust, miks pere koos ei ole ja söök ikka veel tegemata.

Ka joodikute peredes püsib kannatajates vana tarkus: lootus sureb viimasena. Selle tõttu usutakse muutusi, mida mees lubab. Usutakse tühje sõnu, millele ei järgne tegusid. Ja kannatatakse edasi vägivalla all, kus mõnitamised ja peksmised on tavaline asi. Osavalt valetatakse töökaaslastele, et sinise silma sai hoopis kogemata vastu uksepiita joostes.

Kaua võib? Just seda peaksid kannatajad endalt järjest sagedamini küsima.

Kommentaar: Tuleb kutsuda politsei

Koduvägivald joodikute poolt on väga levinud. Kahjuks tuleb tunnistada, et politsei poole pöördujaid on vähe. Eks peresisesed asjad ole keerulised - lepitakse ära, siis tülitsetakse taas ja lepitakse jälle.

Et oma elu muuta, tuleb tegutseda. Eriti õnnetud on selliste perede lapsed. Siin peaksid sekkuma kool, perearst, kortermaja ühistu ja politsei. Tahan rõhutada: alati tuleb kutsuda politsei, kes fikseerib vägivalla. Minu hinnangul on politsei aktiivne abistaja ja mul isiklikult ei ole teistsuguseid kogemusi.

Samad tegutsemisreeglid maksavad kortermajade naabrite kohta, kes tunnevad hirmu, et täna või homme võib joodik trepikojas kellelegi kalale tulla, paneb oma korteri põlema või mida iganes.

Politsei tõendite abiga saab vägivaldse rahurikkuja vastutusele võtta, vajadusel korterist või majast välja tõsta. Karistusseadustiku paragrahv 262 näeb avaliku korra rikkumise eest ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut (trahviühik on 60 krooni) või aresti (kuni 30 päeva). Raskematel juhtudel, kui on toime pandud kuritegu, näeb karistusseadustiku paragrahv 263 ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse. Teise inimese kehaline väärkohtlemine ehk karistusseadustiku paragrahv 121 lubab kurjategijat karistada rahalise karistusega või kuni kolmeaastase vangistusega. Trahvi mittemaksmisel asendatakse see aresti või vangistusega.

Elu joodikuga pole mõtet kannatada."

Anne Sillaots, Lääne ringkonnaprokuratuuri Pärnu osakonna ringkonnaprokurör