Reis: KUUBA ON KUUM!

Anu Saagim
, Elu24 peatoimetajapea
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Kuubas eksisteeriks justkui kaks erinevat riiki. Üks Kuuba on valgetele ärahellitatud turistodele ning teine eksootika ja seikluste järele janunevatele uljaspeadele.

«Kõht lööb sul Kuubal pidevalt nurru nii, et pista sinna sõites kõik lennukil pakutav pirtsutamata nahka. Nendel seal on talongisüsteem nagu meil oli nõukaaja lõpus, hullemgi veel. Poes on riiulid tühjad. Rummi võid see eest kulistada nii palju, kui jaksad. Uue maksa võid siit juba varakult ära tellida. Naastes võib vaja minna. Mine pagasiga, millest ilma jäämine sind ei kurvasta. Seal möllavad koolera, kollatõbi…, vaktsineerimata kirjutad alla luhtaläinud puhkusele. Nad on vaesed, sind röövitakse seal paljaks!» jagas õpetussõnu sõber, kes oli Kuubat väisanud aastal 2001.

Olin hirmust kange. Esimest korda elus läksin seitsme maa ja mere taha nii tagasihoidliku reisipagasiga.   

Tõusva päikese poolt üles äratatud koolibri lendab säutsudes õielt õiele. Õhus on küpse mango lõhna. Hotelli taga laiutab lumivalge liivarand ja türkiissinine ookean. Silmapiirini, üle kahekümne kilomeetri, ulatuv rauge rand meelitab suplema ja nautlema. Palmipuude varjus on lugematul arvul rannabaare ja romantilisi kohvikuid, kus sulle õpetatakse selgeks nii rumba, rummikokteilide valmistamine, kui ka kohalik keel. Taamal laiuvad muinasjutulised golfiväljad. Delfinaariumis võid supelda delfiinidega või sukelduda Kariibi mere suurimatel  korallriffidel. Vihmametsades imetleda eksootilist floorat ja faunat. Teie jaoks on ekskursioonid imeliste stalaktiitidega kaunistatud koobastesse. Teie jaoks on lõbusõidud jahil, diskoteegid, lõuna- ja õhtusöögid restoranides igale maitsele ja rahakotile. Nii oli kirjas mulle reisikorraldaja poolt kaasa pandud brošüüris.

Taevas halasta! Jutt käis justkui kahest erinevast riigist. Kumb oli päris Kuuba, jäi esialgu arusaamatuks.

Aga Kuubas ongi kaks Kuubat. Seal kõnnivad vaesus ja rikkus käsikäes

Üks Kuuba on  valgetele ärahellitatud turistodele ja teine eksootikat ja seiklusi janunevatele uljaspeadele. Mina proovisin ära mõlemad.

Pimedast, külmast ja pillikeeltena pingule tõmmatud närvidega eestlasele soovitan esmalt sukelduda siiski «kõik hinnas» paradiisi - Kuuba ja kogu läänepoolkeral asuva, kõige tuntuima kuurordi, Varadero siidistele randadele. See on kuulutatud üheks maailma kauneimaks rannaks ja nii see tõepoolest ka on. Seal jõuab paari päevaga akud täis laadida, et seejärel  jalad selga võtta ja 130 kilomeetri kaugusele, tõelisse Havanna melusse sukelduda. Mind neelas viimane koos kõigi karvadega. Varadero viietärni hotelli naasin mõned päevad enne ärasõitu väga vastumeelselt. Uskuge, see on minusuguse pepstüki puhul haruldane.

Varaderosest sooviks välja tuua siiski ühe väga erilise arhitektuuripärli

Avastasime selle juhuslikult oma hotelli kõrvalt palmisalust– Kosmonautide Maja, mis rajatud vene kosmonautidest kangelastele puhkamiseks aastal 1975.

Üle tonni kaaluv valgeks võõbatud betoonmürakas toetus kahele seitsme meetri kõrgusele liiva uputatud hiigeljalale, mis tekitas fiilingu justkui seisaks maja õhus. Seal on taastumas käinud sellised  Nõukogude Liidu kangelased nagu Gagarin, Tereškova, Titov, Romanenko… Hotell oma luksuslike sviitidega oli imeline. Sinna oli meie hotellis elades võimalik väga normaalse lisatasu eest  upgrade`ida ja tunda end nagu tõeline VIP.

Minu sõber palus, et ma sellest salapaigast rohkem ei räägiks ning õiget nime ei avaldaks… Aga ma olen ju naine ja… Ah, olgu peale, ei sõnakestki rohkem. Kes sinna satub on õnnelik.

Aga Havanna!

Nüüd on selge, kust sai Ernest Hemingway inspiratsiooni oma Nobeli preemia väärilistele teostele. Ambos Mundos, Floridita, Papa`s Special, Bodeguita del Medio, Finca Vigia,… on vaid käputäis lokaale, kuhu suur Ameerika kirjanik kaotas Kuuba aastatel südame.

«Finca Vigia - see oli esimene ja ainus tõeliselt stabiilne residents, mis Hemingwayl oli tema elu jooksul. Seal veetis ta peaaegu pooled oma kõige mahlakamatest aastatest kirjanikuna, ja just seal sündisid tema elu silmapaistvamad teosed,» on maininud ka maailma teine nobelistist kirjanik ja Hemingway sõber, Gabriel Garcia Marquez.

Kuubas elatakse tõepoolest üks päev korraga

Seal ei muretseta eilse pärast, homsest rääkimata. Inimesed on sõbralikud ja nende ühtekuuluvustunne uskumatult võimas. Ettevõtlus  on kohalikel veres. Pere noorimadki osalevad selles sajaprotsendiliselt. Loomulikult ei suju alati kõik nii ladusalt nagu oleme harjunud oma kuldses puuris, Euroopa Liidus, kuid see muudabki elu vürtsikaks. Aga mis kõige silmatorkavam, inimesed on rõõmsad. «Kõht on mul tühi, kingad on ribadeks, seljas paremaidki aegu näinud maika, aga meil on guaguancó (kiire variatsioon rumbast) ja meil on Cuba Libre,» rõõmustab tõeline kuubalane.

Hotelli asemel soovitan kindlasti eelistada kodumajutust

Tõepoolest, kodumajutust– casa particulare ja uhkete restoranide asemel valige mõni paladar – kodune köök. Neid jagub igale maitsele ja  rahakotile. Kohalike kuubalaste kodudes ööbimine ongi üks vingeimaid asju, mida olen kogenud. Isegi kui sa ei oska sõnakesti kohalikku keelt, saad suurepäraselt hakkama. No okey,  lihtsamat sorti matkasõnastik võiks siiski ehk käepärast olla. Ööbimiskoht tuleks kindlasti leida mõnest pisut päevi näinud koloniaalstiilis majast, kus vanaaegne mööbel, sitside ja satsidega dekoreeritud külalistetoad ja lahke pererahvas. Söögi osas tasub gurmaanidel silmad kõvasti kinni pigistada, aga see eest on kohv imehea.

Vennastusin kiirelt Havana Vieja kvartali rahvaga ja võin kindel olla, et kui peaksin kunagi  Jesus Maria tänavale naasma, olen oma jope sealsetele temperamentsetele asukate seas.   

Kui satud esimest korda Havannasse, otsi elamine Centro Havanast

Pea kõik olulisemad vaatamisväärsused jäävad sel juhul jalutuskäigu kaugusele: rummimuuseum, võrratud ajaloolised ehitised ja kitsad tänavad, katedraalid ja kloostrid, imearmsad baarid ja kohvikud. Sigarivabriku, Capitolio ja ühele kõige värvikamale puiesteele, Paseo del Pradolegi, pole pikk maa. Ja loomulikult, minu unelmate sihtmärk Havannas - Maleconi rannabulevard, mille ääres kaljuserval kõrgub legendaarne Hotel National. Art Deco stiilis 1930ndatel avatud luksushotelli terrassil on šampanjat nautinud teiste seas Winston Churchill, Fred Astaire, Walt Disney…, kuulsatest filmistaaridest, lauljatest ja modellidest rääkimata. Ka hotell ise on lugematuid kordi kuulsates filmides figureerinud.  

Meie kamp otsustas selles võrratu vaatega hotellis võtta vastu aasta 2013

Sättisime uusaastaõhtul end tähistaeva all mugavatele sohvadele siseõue terrassil, kust avanes lummav vaade ookeanile. Meeleolu oli ülev ja maailma igast nurgast kokku voolanud rahvas, Havanna sametisest  tähistaevast ja kihisevast, pisut ülemeelik. Viimased sekundid venisid närvesöövalt aeglaselt ja siis see juhtus…

Kõmm, kõmmm, kõmmmm…, ja nii täpselt kolmteist korda. Paugud lasti Havanna väravate, Castillo del Morro sõjaväekahuritest. Need olid kurjakuulutavalt võimsad. Hetkeks oli tunne, et alanud on sõda. Mööda selgroogu jooksid külmavärinad. Hotelli terrassil valitses haudvaikus. Ei kostunud ainsatki ülemeelikut uusaastatervitust. Kristallikõlinast, kallistustest ja suudlustest rääkimata. Vaikus oli nii pahaendeline, et üks nõrganärviline daam puhkes nutma.

Vaatasime üksteist nõutult. Hotellist jooksis ummisjalu välja valges smokingus härrasmees, veel avamata šampanjapudel käes ning kukkus halama: „Did I miss a firework! Oh now! I missed it! Oh dear!“ See purustas vaikuse. Saime kõik taas hingata. Purskasime naerma ja rahustasime onkli maha: „Mingit ilutulestikku pole olnudki! Olid ainult jõledad kahuripaugud, õnneks magasid sa need maha!“ Tõepoolest, selgus et Kuubal on ilutulestikud keelatud. Paugutamine oma lõbuks on julgeolekurisk, mida ei soovitata isegi süütute paukpadrunitega eirata.

Ninad pikaks veninud, otsustasime aastavahetuse pidustusi jätkata oma kodutänaval. Saime hotelli ees vana Ladaga taksistil hõlmast kinni ja kihutasime pimedatel tänavatel vanalinna poole. Oh sa jutt, ühel hetkel tundsin justkui sõidaks ameerika mägedel, üks külg kahtlaselt õhus ja teine vastu maad. Akna taga pritsis sädemeid. Rallimees jätkas peadpööritava kiirusega. Pistsin täiest kõrist huilgama. Kiire pidurdus, rahvas autost välja ja oh sa mait! Olime lömmis ja tuldpritsivatel  velgedel päris kenakese maa maha kimanud. «Merci ja adjöö!». Järelejäänud kodutee otsustasime oma pehmetel jalgadel läbida.

Vanalinnas käis tõeline aastavahetuse trall

Ühes nurgabaaris mängisid higist nõretavad Buenavista Social Club`i vanamehed. Kes lokaali ei mahtunud, möllasid tänaval. Akendest visati pangedega vett välja… «Ei või olla, mõni puhtusefriik on hakanud peale südaööd põrandaid pesema,» jõudsin karjatada, kui sain korraliku ämbritäie vett kaela. Hing jäi üllatusest kinni… Aga juba lendas uus sahmakas. «Appi! Ma upun!» Jooksin baari. Nägin oma uhkes õhtukleidis välja nagu vettinud rott. Tundsin kuidas  põhjamaa inimese viha ja kurjus hakkasid mööda varbaotsi tasapisi ülespoole kribima. Läksin tänavale, et pahategijatega arved klaarida ja loomulikult sain veel ühe nätaka vett kaela. Rahvas pani ühest tänavaäärest teise, kes varjusid ukseorvades, kes põgenesid sootuks teadmata suunas. Seda virr-varri vaadates puhkesin südamest naerma. Enne nuusutasin siiski igaks-juhuks kleidiserva, veendumaks, et tegu pole reoveega. Täitsa puhas vesi! Naersime ja jooksime kiljudes kodu poole. Vett visati katustelt, akendest, ustest, kõikidest võimalikest pragudest… Ma pole tükk aega naernud nii südamest. Viimati ilmselt väikese plikana, kui poistega veesõda sai peetud. Olime naerust nõrkemas. Üks kohalik seletas, et see on kuubakate traditsioon pesta maha kõik vana ja paha, et alustada uut ja õnnelikumat aastat puhtalt lehelt. Äge! Kui samalaadne mürgel korraldada Tallinnas, kutsuksid naabrid ilmselt kohale mupo. Issand, kui hale!

Kui vajate Havanna märulist pisut peaparandust, siis...

Linnast umbes viieteistkümne kilomeetri kaugusele jäävad valged liivarannad, mis ei jää Varaderose luidetele sugugi alla. Kaunimad neist on kindlasti Santa Maria del Mar ja Guanab. Santa Maria romantiline rannabulevard on ääristatud ananassi- ja palmipuudega, kui taas Guanab on pisut traditsioonilisem oma nukumajade ja poekestega. Sealsetes rannakohvikutes pakutakse ka suurepäraseid roogi värsketest mereandidest, puuviljahõrgutisi ning just seal sooritasin oma parimad Kuuba sisseostud – ehted, peakatted, rannakotid ja muu eksootiline tilulilu, milleta koju naasmine ühelt eksootiliselt puhkusereisilt on võimatu.    

Teleka ega raamatute jaoks pole Havannas mahti

Jooge kohalikku õlu Bucanerot, see on suurepärane, Matusalèmi ja Santiago rummist rääkimata. Teleka ega raamatute jaoks pole Havannas mahti. Õhtul istud oma rummi ja sigariga rõdule ning igaõhtune seebiseriaal vastasmaja pärani uste ja akendega korteritest võib alata. Majade vahe on vaid mõni meeter. Nii, et kui perel muna või tükikest saia vaja, siis lennutatakse või saadetakse see nööripostiga lihtsalt üle kitsa tänava. Minu lemmikseebikas käis uhkes, ajahambast näritud lossi meenutavas vastasmaja korteris, mille ruumid olid vennalikult jagatud mitme pere vahel.

Viis kuni kuus peret moodustab suure familja, kes hoiavad omasid, kui emalõvid. Koos tehakse süüa, maja nühitakse puhtaks terve perega, vanamemm hoiab kõigil palee põnnidel silma peal. Töölt tulles pannakse makk üürgama, peale kehakinnitust sorts rummi ja tants läheb lahti. Igas majas on õhtuti oma väike sambaklubi. Igast majast tuleb oma muusika. Mitte keegi ei kurjusta. Ja neid uhkeid losse on Havannas tihedalt üksteise kõrval kvartalite kaupa. Kadrioru lossi vaataks kuubalane õlgu kehitades ilmselt nagu mõnd tavalist kuuti.    

Peale aastavahetust olin vastasmaja pere tõsieluseriaalist juba sedavõrd sõltuvuses, et nood otsustasid lõpuks halastada, minu uudishimu rahuldada ja enda poole külla kutsuda. Võtsin kaasa kogu oma kosmeetika arsenali ja muu nodi ning läksin visiidile. Üks meie kõrvaltoas elav kanadalane küll hoiatas, et see pole võib-olla mõistlik, aga ta pole ka nõukaaja karastunud laps nagu mina.

Pere oli lahke. Maja oli armetu. Veel paar kuukest või maksimum aasta ja see uhkete sammastega palee variseb lihtsalt kokku. Katus ja vahelaed olid sisse vajunud juba nii koridoris, kui vannitoas. Ja inimesed olid vaesed. Väga vaesed. Mul oli piinlik jagada pere kaunitaridele oma kalleid huulepulki ja mõttetuid kreemipurke Nende ema oleks vajanud hädasti hoopis korralikke jalanõusid. Üks plätu oli parandatud teibiga, teist asendas sokk. Jalanumber oli tal kahjuks nagu Pöial-Liisil. Naine oli terve ja rõõmus. Võttis laualt viimase küpsise, tegi selle pooleks, ulatas ühe tüki mulle, teise minu pojale… Mul tõmbusid peopesad higiseks, aga vastu võtmata ei tihanud jätta.

Vaatasin nende rõdult meie maja rõdule, kus hommikuti croissante nosisin ning õhtuti peeneid kokteile limpsisin ja mul jättis süda lööke vahele… Aga kuubakas on uhke ja kaastunnet ei kerja. Haletseda tasuks pigem meiesuguseid torssis ja nõrga närvikavaga vingukotte.  

Kuubakate ees ei ole soovitav kritiseerida ka maa poliitikat

Revolutsionäärid Fiedel ja Raoul Castro on väga lugupeetud riigijuhid ja Che Guevara ülim kangelane. Nii pajatas mulle taksojuht Aleksander aka Saša puhtas vene keeles. Rüütel Don Quijotet meenutav vunts oli nooruspäevil aega teeninud nõukogude armees, täpsemalt Odessas. Ma pole nii heldinult oma riiki ja selle juhte enam ammuilma kuulnud kedagi kiitmas.

«Meil on haridus tasuta ja ka tervise eest kantakse hoolt tasuta, kõigil on elamine… Töötust praktiliselt pole, no palk on tõesti hale, aga ise oled loll, kui hakkama ei saa,» selgitas 50ndate ameerika raua lille löönud Saša. «Kooliharidus on meil kõrges hinnas ja väga heal tasemel. Kõrgkoolidesse pääsevad õppima ka kõige kehvematest oludes kasvanud lapsed,» oli mees uhke. «Minu poeg õppis neurokirurgiks ja töötab juba viiendat aastat Pariisis,»  lisas ta. Vau! Jah, tõepoolest, Kuuba arste hinnatakse maailmas väga kõrgelt.

Kuubas pole mõtet autot rentida

Autod on Kuubas logud ja katki minnes, vastutad nende kordategemise eest ise. Parem hangi endale oma Saša uhke Chevroletiga. Temast võib  saada sinu lojaalne sõber, giid ja elupäästja kuni reisi lõpuni. Tõega, ausamat ja intelligentsemat taksojuhti, kui Havanna-Saša, pole juba ammu olnud au kohata.

Kuid Che oma kuulsa baretiga ja Fidel oma isaliku pilguga, jälgivad sind pea igal tänavanurgal, et sa hetkekski ei unustaks, et viibid siiski kommunistlikus riigis.

Samas on põnev jälgida Kuuba arengut, mis hetkel samas seisus kui meil kunagi ammusel nõukaajal, mil ootamatult hakkas Eestissegi voolama soomlastest ehitajaid ja muid värvikaid turiste. Kohati tekib dejà vu ajast, mil valuutakauplus näis paradiisisaarena keset halli poriloiku. Kangastus vastuoluline aeg, kui selga-jalga polnud panna midagi, poeletid olid tühjad, kuid inimesed käisid kenasti riides, lauad olid lookas ja tuju hea.

Loomulikult pole ka kõigil kuubakatel vedanud. Lõuad on rasvased ikka neil kel nupp nokib ja vaim hakkamist täis. Näiteks kodumajutust pakkuvatel aktivistidel ja taksojuhtidel, baarimeestel ja kelneritel, turismisektoris töötajatel. Selleks, et end ära elatada, tuleb Kuubal olla usin töösipelgas.   

Ja naised, Havannasse võtke kaasa vähemalt paar kontsakingi ja seksikas kleit

Loomulikult selleks, et tantsida rumbat ja sambat. Kuubakad armastavad end lille lüüa. Kust nad küll oma vinged riided hangivad jääb mõistatuseks, sest poes pole tõesti müügil korralikku sokipaarigi. «Eks ikka USAsse putku pannud sugulastelt,» selgitab Saša. Soovitan teilgi Kuuba reisile kaasa võtta hilpe, mis nagunii uuskasutusse läheks. Jagage neid parem tänulikule suveniirimüüjale või toredale naabermaja plikale. Saate vastu maailma säravaima naeratuse ja südamliku kallistuse.

Jätke kohalikele ka oma lõpuni kasutamata šampoonid, kreemid, hambapastad ja aspiriin. Neil on neid tõesti vaja.  

Aga paljukiidetud kabaree Tropicana jätke küll vahele

See on puhas lollide turistide  lüpsilehm maitsetute söökide ja tüütute kelneritega. Kümme korda ehedamat showd näed mõnes suvalises nurgapealses lokaalis.

Ja kui on viitsimist jalutada, vaatamata päikeselõõsale ja villis jalgadele, siis soovitan kindlasti külastada Columbuse nimelist kalmistut, mis on üks maailma suurimatest ja kaunimatest. Muinasjutulised marmorskulptuurid, pompoossed monumendid, kaunid alleed – seda kõike kokku 56 hektaril.  

Kuuba sigarid ja selle ümber käiv trall on omaette tsirkus

Lollid ostavad kallilt ka võltssigareid. Originaalidegi hinnad kõiguvad eri linnades tohutult. Kuna jõulude ja aastavahetuse vahel olid sigarirullijatel vabad päevad, siis jäi meil kahjuks see neoklassikalise uhke fassaadiga 19. sajandi industriaalarhitektuuri ime Capitolio külje all külastamata. Lubati küll,  pisukese altkäemaksu eest valvurile, nina esimesele korrusele pista, kuid seal polnud peale kinniste uste ja tühjade koridoride miskit erilist vaadata.

Ime juhtus aga majast väljudes, kui üks sõbralik onkel meid tehase kõrval asuvasse majja viipas. Maja ja tehase vahelisse seina oli vist küll auk uuristatud, sest tuba kuhu astusime oli ehtsaid Kuuba sigarillosid maast laeni täis tassitud nagu roti varasalv. Kogu kraam oli ametlike vesimärkide ja templitega varustatud, polnud kahtlustki et kraam oli ehtne. See oli lihtsalt tehasest pihta pandud ja äri õitses kümme  korda odavama hinna eest. Võttis ausalt öeldes sõnatuks, kuigi olime varem informeeritud, et riigi tagant varastamine on Kuubas sama loomulik, kui pissil käimine.

Havannast ma sel reisil oma isu täis ei saanud, Kuubast rääkimata

Põgusalt sai käidud küll Trinidadis ja Cienfuegos, vihmametsades ja Che Guevaran võitlusradadel, aga meeletult põnevaid kohti jagub Kuubas veel mitmeks reisiks. Selleks, et saar kas või pinnapealseltki läbi käia, läheks vaja tegelikult mitut kuud. Kuumavereline Kuuba võttis jalust nõrgaks ka minusuguse kogenud reisija. Kohv ja rumm, salsa ja värskelt lõhnav piparmünt mojitodes, nostalgiat tekitavad Ameerika autod kõrvuti Ladade ja Moskvitšidega, suursugused majad oma värvikate asukatega ja kirev ööelu, pole eales nii hästi nokkinud, kui just sellel Kariibi mere suurimal saarel veedetud päevadel.

Soovitan Kuubale esmakordselt minejal vaadata, meilgi hiljuti Artises jooksnud filmi «7 päeva Havannas». Saab maigu suhu, et pisut fellinilik maa sind jalust ei rabaks.

Kiika ka pildigaleriid!

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles