Video: Siberis elanud perekonnal ei olnud Teisest maailmasõjast aimugi

Inna-Katrin Hein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siberis elanud perekonnal ei olnud Teisest maailmasõjast aimugi
Siberis elanud perekonnal ei olnud Teisest maailmasõjast aimugi Foto: Youtube

Oma religioossete vaadete tõttu Siberi taigasse enne kahte maailmasõda elama asunud vene perekonnal ei olnud sõdadest aimugi.

USA Smithsoniani Instituudi väljaandes avaldati hiljuti imeline lugu sellisest perekonnast, kes elas aastakümneid  teiste inimestega kokku puutumata.

See perekond leiti 1979. aastal, kui Nõukogude Liidu naftafirma esindajad lendasid lennukiga üle taiga läbiuurimata osa. Leiti, et seal oli puid raiutud ning see oli inimeste kätetöö.

Kuna sadade kilomeetrite raadiuses ei olnud mitte mingit inimasustust, oli lennukis olnutel raske uskuda, et seal võivad inimesed elada.

Lõpuks otsustati saata ekspeditsioon asja uurima.

Sadu kilomeetreid karmis looduses matkanud grupp jõudis lõpuks puudelangetamise paika ning leidis sealt eest onni.

«Kui seinas ei oleks olnud auke ja luuke, oleks raske olnud uskuda, et seal elavad inimesed,» sõnas uuringugruppi juhtinud Galina Pismenskaja.

See hurtsik ostus viieliikmelise pere koduks. Maja uks avanes järsku ning sealt astus välja paljasjalgne vana mees.

«Tere vanaisa! Tulime külla,» lausus Pismenskaja.

Mees viis uurijad onni, kus oli veel kaks naist ja kaks meest. Naised sattusid võõraid nähes hüsteeriasse.

Uurijaterühmal kulus aega, enne kui nad perekonna usalduse võitsid. Ukse avanud eakas mees oli perekonnapea Karp Lõkov, kes oli vene õigeusklik, kuid kuulus vanameelsete hulka.

Lõkov oli põgenenud koos oma naise Akulina ja kahe lapse, Natalia ja Saviniga Siberisse. Pärast aastatepikkust rändamist leidsid nad endale lõpuks õige elupaiga.

Karp ja Akulina said rännaku ajal veel kaks last – Dmitri ja Agafia. Need kaks ei olnud oma elus enne uurijate saabumist näinud muid inimesi peale oma pereliikmete.

Selle pere liikmed ei olnud teadlikud, mis maailmas juhtunud on. Nad ei teadnud isegi Teisest maailmasõjast mitte midagi.

Karp ei uskunud, et inimene on käinud Kuul. Samas ei kahelnud ta satelliitide olemasolus, sest oli ise ka midagi sellist taevas märganud.

Kuigi kaugel taigas elamine säästis perekonda sõjaõudustest, oli nende elu siiski väga raske.

Pere sõnul kulusid neil kiiresti kodust kaasa võetud asjad nagu nõud ja riided. Kingade ja saabaste asemel hakati jalatseid tegema kasetohust. Uued rõivad saadi kanepist punutud kangast.

Ilma õigete relvadeta oli raske liha saada. Poeg Dimitrist sai suureks kasvades sellegi poolest võimekas kütt.

Kuid oli ka aegu, mil oli nälg. Ema Akulina suri 1961. aastal nälga, siis oli lumi maas veel ka juunis.

1981. aastal ehk kolm aastat pärast selle pere avastamist, surid kolm last vaid paari päeva jooksul.

Natalia ja Savini neerud olid aastatepikkuse ebasobiva toidu söömisest haiged. Dmitri suri kopsupõletiku tõttu. Ta haigestus pärast uurimisrühmaga kokkupuutumist.

Dmitri keeldus oma usu tõttu arstiabist, kuigi teadlased olid valmis ta haiglasse viima.

Perekonnast jäid alles siis isa Karp ja tütar Agafia. Karp suri vanadusse 1988. aastal. Pärast tema matmist lahkusid uurijad Agafia palvel piirkonnast.

Lõkovi perekonna viimane liige otsustas jääda üksinda elama Siberi taigasse.

Videot vaata siit, siit ja siit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles