Oma sünnipäevaõhtul Viljandi Pärimusmuusika aidas Jazzkaare all eri rahvaste hällilaulude kavaga esinenud Hedvig Hanson tõestas, et muusika ühendab inimesi sõltumata etnilisest päritolust.
Hällilaulude kontsert, mis ei ajanud tukastama
24. aprill 2009, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Trio Hanson-Maaker-Tubli sai kokku veebruaris, et esineda maailmamuusikafestivalil Maa ja Ilm. Unelaulud on olnud Hansonile südamelähedased tema loomingu eri etappides ning täismahuline, eranditult hällilauludest koosnev kava on selle loogiline kulminatsioon, mida ta esitab Andre Maakeri kitarri ja Tõnu Tubli löökpillide saatel.
Kumb oli enne, häll või laul? Küllap laul. Hällilaulud on sama vanad kui uni. Ema rahustav hääl on suigutanud maimukesi unele aegade algusest. Uneväravaid paotavad meloodiad kui märk turvalisusest on tuhandeid aastaid proovitud vahend.
Une kaaslased
Lauljatari uusimas kavas kõlavad rahvaste hällilaulud eesti, prantsuse, hispaania, portugali ja vene keeles. Kamerunist pärit «Muna» («Laps» douale keeles) pärineb maailmamuusik Coco Mbassi repertuaarist ning oli kontserdi eksootilisim.
Hansoni trumbid on muljetavaldava vokaali kõrval raugus ja siirus, mis eriti küünivad esile südamlike hällilaulude juures.
Hällilaul on sama universaalne, mandrite ja rasside piire ületav nähtus nagu söömine või hingamine. Hällilaule laulavad kõik emad, peavad nad viisi või ei.
Hansoni puhul on sümpaatne, et lauljanna pole takerdunud enda andesse ega kunagistesse ebajumalatesse, vaid areneb nii muusiku kui naisena.
Hedvig Hanson poleks Hedvig Hanson, kui ta piirduks algmaterjali fantaasiavaba kopeerimisega. Kõik laulud olid saanud oma tõlgendusversiooni. Jazzi piirid on ähmastunud ja avardunud, aga kindlasti poleks korrektne väita, et hällilaulud olid rüütatud jazzipidžaamasse.
Dünaamiline trio
Kitarrivirtuoos Andre Maaker tekitas muljetavaldava saundsüsteemiga helisid, mida võib kohati rahulikult klassifitseerida klubiambiendiks oma luupima pandud motiivide ja efektiplokkide abil.
Tõnu Tubli oma askeetliku trummikomplekti taga aitas diskreetselt rütmil pulseerida ja kui vaja, läks käiku ka istmena kasutusel olnud kaubakast. Trio sulandus laval dünaamiliselt tervikuks.
Laval oli küps, loomulikuna mõjuv naine, kes on leidnud sisemise rahu või on väga lähedal selle leidmisele. Emana teab Hedvig Hanson, millest laulab ning see lisab paladele isikliku ja koduse mõõtme, mida mõistavad ja hindavad intuitiivselt kõik lapsevanemad.