Rasmus fännidest: üle hirmutava piiri on suutnud minna vaid mõni üksik
10. detsember 2012, 01:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Saate «Eesti otsib superstaari» finalist Rasmus Rändvee jagas pärast saadet oma muljeid portaalile Elu24.
Sul oli pühapäevases voorus stuudios kohal väga palju fänne, pärast saadet käis tohutu kiljumine, pildistamine ja autogrammide küsimine. Mõned kasutavad juhust, et ka väga isiklikke küsimusi küsida. Kuidas see kõik sulle mõjub? On veidi hirmutav ka?
Ma arvan, et üle hirmutava piiri on suutnud minna vaid mõni üksik fänn.
Mida nad tegid?
Ma ei hakka siin kõige ekstravagantsematest juhtumitest rääkima, aga on väga kummalisi asju tulnud küll. Ma ei saa öelda, et see kõik nüüd väga metsikult nauditav on, aga see käib asja juurde. Mina näiteks paar päeva tagasi ei teadnudki, et seda kõike nii palju on.
Kas natuke tore on ikka ka?
Mõnes mõttes on tore, see käib asja juurde. Ma ei tee muusikat, et seda taga ajada. Kui see siin on, siis on omamoodi lõbus.
Täna langes saatest välja Taukar. Kuidas sa teda iseloomustad ja on sul tema välja langemisest veidike kahju ka?
Esiteks tuli tema näol mulle üks sõber juurde ja mul on väga kahju. Olime Taukariga seitse ja pool nädalat ühes toas ehk panime seda n-ö kaksikpaati päris tublisti, teistel läksid toad kõvasti enne laiali. Meil oli tugev tuba ja Taukar on äge kutt, hästi tark, väljapeetud inimene, samas nagu väga hea huumorisoonega. Mõnus ja tegelikult ka vahetu inimene, kui ta just konkurentsi situatsioonis pole.
Sa oled öelnud, et kui saate võidad, siis plaadileping läheb sinu bändile. Palun räägi oma bändist lähemalt.
Minu bändi nimi on Facelift Deer ja oleme selle asja juures kogu hingega. Bändi liikmed on küll üsna noored kutid, kuid kõik on sellesse väga palju panustanud ning eks siis varsti hakkab juba midagi koitma. Oleme rokimehe südamega ja liigume selles žanris. Mitte päris poprokk, aga selle suunitlusega. Arvan, et kui nüüd peaks see plaadileping tulema, siis saab plaadi peaaegu kokku. Laule on kõvasti rohkem, aga eks filter läheb peale, et mis omavahel sobivad.
Nii on ikka palju lihtsam, kui oled oma sõprade, ideede ja läbielamistega koos ning hakkad bändi tegema. Siis tuleb muusika tegemine kõvasti parem välja kui võtta lihtsalt neli muusikutest akadeemikut ja panna nad ühte ruumi mängima.
Kohtunikud ütlesid sulle oma kommentaarides, et oled väsinud. On sul tagataskus ikka veel piisavalt trumpe varuks? Võtad end kuidagi kokku?
Mis mind aitab on see, et ma lähen sellisesse altruistlikusse eluviisi. Ilmselt ei räägi enam üleliia palju ja kasutan häält vaid laulmiseks. See oleks pidanud juba ammu juhtuma. Kuna pinge on siin juba suhteliselt suur, koormus nii häälele kui vaimule, siis on vaja äärmuslikke abinõusid. Eks ma siis üritan seda rohkem teadvustada endale. Mis siin võib-olla see nädal saatuslikuks sai, oli see, et läksin natuke paanikasse ja tegin liiga palju lauluga proove. Mul oli terve nädal hääl olemas, täna on esimene päev, kus mul häält polnud ja eks see siis paistis ka laval välja.