Soov rännata, näha uusi kohti, tutvuda põnevate inimestega, saada uusi ja huvitavaid kogemusi, tulla oma raamidest välja ja igatsus energiat koguda tekkis meil juba pool aastat tagasi.
Vahepealne aeg kulus välja selgitamisele, kuhu minna ja mida kohapeal huvitav teha oleks.
Austraalia sai valituks mitmel põhjusel: siia saab alla 30aastane lihtsalt töö- ja puhkuseviisa, inglise keelega tuleb toime, kliima on mõnus, vajadusel leiab töö, turvaline keskkond, kauge koht väljaspool Euroopat.
Et meil raha palju kaasas ei ole (kahe peale 20 000 krooni) ja kohe reisi jätkamiseks tööd tegema ka ei tahaks hakata, tuli välja mõelda põnevaid variante raha säästmiseks.
Esimene suurem kokkuhoid on meil majutuse pealt. Plaanime kasutada võimalikult palju tasuta ööbimist veebivõrgustiku hospitalityclub.org kaudu. See on Internetis olev võrk, kus ise palju reisivad inimesed pakuvad ränduritele enda juures tasuta peavarju. See on ju lahe võimalus ränduritega huvitavalt suhelda. Öömaja pakkujate jaoks on meil siiski kaasas Kalevi šokolaadi, Viru Valget ja veini.
Samuti üritame liigelda võimalikult palju hääletades või teistega transporti jagades. Igaks juhuks on kaasas varustus, et tänaval raha teenida. Olen valmis tegema tuletantsu ja Martinil on oskus sellele saateks pilli mängida.
Riiast lennukiga Türgisse
Meie esimene reisisihtkoht oli Istanbul Türgis. Neli päeva oli aega ringi vaadata, huvitavat näha ja teha. Peatuspaik asus Euroopa poolel ja vaid praamisõidu kaugusele jäi Aasia pind, mida sai katsumas käidud.
Istanbulis pakkusid huvitavat vaatepilti mingi kindla toote tänavad, näiteks terve pikk tänav lambipoodidega. See tänav oli eriti ere öösel - täis vaateakendele välja pandud vilkuvaid tulukesi. Omaette tänava olid saanud muusikariistad, triiksärgid ja jalgrattad.
Türgis olles tuleb kindlasti maitsta kohalikke sööke: kebabi ja pide't. Toit oli hea, kuid toidu kõrvale joodav ayra piimajook, mis meile meenutas tilgastanud piima, ei sobinud kohe kuidagi. Isegi siis, kui proovisime maitset jahu lisamisega päästa.
Juhuslikult sattusime Istanbulis peale Taksimi väljakul toimunud sõjavastasele meeleavaldusele ja võtsime sellest osa, kandes suuri sõjavastaseid loosungeid. Tore oli näha, et meeleavalduses osales viiesaja inimese ringis.
Öömaja pakkus meile kohalik noormees, kes pärast koos valmistatud õhtueine söömist oli valmis meile kas või jõuludeni peavarju andma.
Hinnaklassilt on Istanbul võrdne Tallinnaga, ent nagu reisi alguses ikka, oli õhus pidev kokkuhoiu teema. Imelik oli mõelda: olen kodutu ja töötu ning elan elu, mida paljud tööl käijad igatsevad - reisin ringi ega tea, kust ja millal järgmise raha saan. Põnev!
Kaks teenrit teenindasid
Läbi öö lendasime Lõuna-Aasiasse palju kiidetud Sri Lankale. Jõudsime huvitavale pinnasele, kus kasvasid palmid, päike põletas, inimesed naeratasid, letid olid täis puuvilju, hinnad olid soodsad ja tänavad täis meie jaoks eksootilisi tuk-tukke ehk kolmerattalisi mootorrataid, mida kasutati taksodena.
Inglise keelega oli Sri Lankal väga lihtne hakkama saada. Kohalikud kõigutasid rääkides mõnusalt pead nagu vanades linnabussides mängukoerad bussijuhi ees armatuurlaual. Sellisel pea liigutamisel pidi olema palju, kuid ainult positiivseid tähendusi. Natuke aega kohalikega rääkides hakkasin ka ise tundma, kuidas pea kaela otsas kaootilisi väikseid ringe teeb.
Meie peatuspaik oli pealinnas Colombos, kuhu liinibussiga 30 kilomeetri kauguselt lennujaamast sõitis kaks tundi, pilet oli 7 krooni.
Liiklus oli Sri Lankal väga elav, peale autode mahutasid ennast tänavale liikuma tuk-tukid, mootorratad, jalgrattad ja lehmad. Risti üle tee liikus igal väiksemalgi võimalusel jalakäijaid ja koeri. Ei hetkegi signaalita, täielik segadus, kes ja kus signaali lasi ning mida tegema pidanuks. Kuid peagi sai selgeks, et signaali antakse möödumiseks, et eesolev sõiduk, jalakäija või loom teaks ennast kõrvale tõmmata.
Colombos ööbisime austraallasest maailmaränduri juures, kes oli keskealisena Sri Lankal jalad alla saanud ja jagas oma jõukust meeleldi meiega. Austraallane andis meie käsutusse peale oma suure maja kaks teenrit, auto ja surfilaua. Uskumatu, mida kõike siin maailmas niisama võib saada.
Lapsi polegi? Aitame!
Sri Lankast sai meie jaoks paradiis, koht, kuhu kindlasti tagasi peaks minema.
Kui me novembri lõpus Sri Lankale saabusime, oli rand veel mõnusalt turistidest tühi, ringi liikus vaid kohalikke kala- ja lainepüüdjaid. Ilmad olid küll juba kuumad ja vesi ujumiseks soe.
Mind oli hoiatatud, et omapäi Sri Lankal seigeldes läheb elu põnevaks. Nii juhtuski. Kui kuskil omapead jäin, astus kohe juurde mõni kohalik noormees ja uuris mu perekondliku seisu kohta. Teades, mida see tähendab, tuli mul ennast abiellunuks valetada. Vahel ei aidanud valetaminegi, sest siis uuris võõras, kas mul lapsi on. Eitavat vastust kuulnud, pakkus kohalik kohe viisakalt abi probleemi lahendamiseks.
Srilankalased olid küll pisut pealetükkivad, kuid ei tekitanud samal ajal üleliia probleeme. Piisas viisakalt öelda, et ei ole nende pakutud toodetest/teenustest huvitatud, ja nad läksid head päeva soovides edasi.
Üks kamp kohalikke noormehi jutustas, et neile meeldib turistidega suhelda, aga nad ei taha neid häirida, sest turist toob neile raha ja kui turistile Sri Lankal ei meeldi, võivad nemadki oma äri luugid kokku tõmmata.
Hinnad on Sri Lankal uskumatult soodsad. 160 krooni eest sai kaks inimest 34 kilomeetrit tuk-tukiga sõita. Korraliku lõuna, mis koosnes praest ja värskelt pressitud mahlast, sai 40 krooni eest. Kilekotitäie puuvilju - beebibanaane, papaiasid ja mangosid - võis teeäärsetelt müüjatelt osta 15 krooni eest.
Kohalik toit oli vürtsikas, tavapärase Euroopa toidu tarbijale liiast. Kui palusime vürtsideta toitu, saime meile paraja vürtsikusega maitsva roa, millel oli maitseainete kõrval muidki maitseid tunda.
Tavapärane toit on Sri Lankal riis ja karri, samuti süüakse palju puuvilju ja pagaritooteid. Kohalikel läks nägu naerule, kui nende kommete kohaselt sõrmedega sõime. Poes oli müügil palju mereande, mis viisid keele alla. Lihatooteid osteti hommikul, sest õhtuks olnuks nad päev otsa kuumas seisnud ega pruukinuks enam värsked olla.
Sri Lanka (vana nimega Tseilon) on tuntud oma tee poolest. Seda hindavad kõrgelt ka kohalikud, kes joovad teed piimaga. Kohalik kraanivesi ei ole joodav, seega tuleb alati juua pudelivett ja uurida, millist jääd söögikohas joogiklaasi on pandud, et see kraaniveest tehtud ei oleks.
Srilankalastest 70 protsenti järgib budistlikku religiooni, linnapilti ilmestavad paljud budistlikud templid ja kujud. Esimest korda elus avanes mul võimalus külastada budistlikku templit. Munk tegi meile heameelega ringkäigu, näitas templit ja selgitas lugusid kunstiteoste näitel.
Singapuri kaudu Austraaliasse
Singapuri tulime üheks päevaks lootuses, et raha seal eriti ei kulu. Just nii juhtuski, lennujaama infopunktist suunati meid tasuta transpordiga linna ja anti valida kolme söögikoha vahel, kus tasuta lõunatada. Ka tagasi viis tasuta transport.
Meie reisi algusest oli möödas kaks nädalat, kui maandusime Austraalias Brisbane'is.