Austria on lummavalt kaunis maa - nagu teatridekoratsioonid. Ülem- ja Alam-Austria on küll erinevad, ent mõlemad on ülipaksule kultuurikihile vaatamata šikilt mängulised, soliidselt lihtsad ja õhuliselt elegantsed.
Pakun tutvumiseks ühe võimaluse, kuidas pakkida nädal reedest reedeni nii tihedalt käimisi-elamusi täis, et kogemuste kogupaugu järel tundub: enam rohkem näha ei saanud.
On kaks põhjust, miks arukas inimene ei lenda Tallinnast otse Salzburgi. Esiteks on see poole kallim kui Viini lennata. Teiseks viib Innsbrucki-Linzi suunal pea iga tund mugav rong Westbahnhofist läbi Austria Salzburgi.
Esimene ekskursioon on bussisõit lennujaamast vaksalisse - pool tundi Viini pompöösseid vaateid.
Rongis - roppkallitest Austria piletitest kallimad olevat vaid Saksamaal - olime ühes kupees Austraalia poisiga, kes paarist Tallinnas käigust oskas öelda "terviseks".
Et mu vend, kellele Mozarti, "Heliseva muusika" ja veel tuhande legendaarse asja linna külla läksin, elab südalinnas üsna vaksali lähedal, olime juba veerand tundi pärast pärale jõudmist tema kodus.
Ehkki ilm oli sealse kliimavööndi kohta tavatult külm ja vihmane, tegime kohe sissejuhatava jalutuskäigu - uude kohta jõudes on ju vaja heita pilk, kus õigupoolest ollakse. Olime linnas, kus geniaalne veeklaasidega klassikalise muusika mängija musitseeris paduvihmas. Otse jõude seisvate fiakrite ehk sõiduvoorimeeste troskade kõrval, Mozarti ausamba, toomkiriku ja turuplatside vahel.
Hobused lõhnasid koduselt, mu vend Lauri Vasar laulis Vladimir Skljarovi filigraansele esitusele "Ave Mariat" kaasa. Kellamängu tornikellad olid häälest ära, aga selle eest poodide vaateakendel ilutsesid ühtaegu nii igavesed jõulud kui lihavõtted.
Laupäev
Kõndisin tütardega piki Salzachi jõe kallast mitmest sillast mööda, üles Festungi - Salzburgi sümbolkindluse - jalamini ja siis mööda keskaegse linna sulneid tänavaid linna viie turuplatsi juurde tagasi.
Tütart võlusid enim lambapiimast keedetud käsitööseebid. Mind rõõmustas fakt, et jõudsime toomkirikusse just missa ajaks. Kuulasime saksakeelset teenistust niisama juhmilt kui pärisorjad muiste Maarjamaal - vahtisime pilte ja käsitöiseid puit- ja kivinikerdisi ning panime külgtiiba Neitsi Maarjale küünla. Hea sai.
Ostsin tütardele ühes eriti tüüpilises kohvikus ehtsaid viinereid ja Mozarti torti. Kammisime uudishimulikult mööda lõputuid kangialuseid ja siis helistas mu vend meid suurima silla otsa juurde kohtingule. Lunastasime soomlasest(!) kioskööri käest ööpäevase turistipileti (mis säästis tänu meie väledatele jalgadele ja vägevale vastuvõtuvõimele ligi 1000 krooni, võrreldes sellega, mis maksnuks kõik käimised eraldi).
Sõitsime trolliga äärelinna ja rippvaguniga üle hingematvalt kauni maastiku kaljukitsede ja mägironijate Untersbergile. Vaade paremale - Salzburg. Vaade vasakule - mäed-mäed-mäed.
Ronisime Festungisse - Salzburgi Toompeale. Vaatasime ülevalt paiku, millest pandi kokku "Heliseva muusika" pusle. Sealt paistsid kaljusse ehitatud kolm ooperikoobast. Ja vanadekodu, kus mu vend lubas kord lõpetada.
Katrin Lehismetsa klaverikontserdile Gooti saali ma ennast - õigemini küll tütreid - vedada ei suutnud. Aga see-eest jõudsime restorani Sternbräu kontserdile "The Sound of Salzburg" - põimik "Helisevast muusikast", Mozartist-Leharist ja Austria rahvalauludest. Katrin laulab-tantsib seal koos jaapanlase-kanadalase-itaallasega.
Pühapäev
Ajaloost ja rahvakihtidest panoraamset ülevaadet pakkuvasse vahakujude muuseumisse läksime kohe, kui see avati. Ainsate külastajatena dikteerisime elektroonilisele multimeediaekspositsioonile ise tempot ja saime üleni süveneda.
Hellbrunni lossis ei hoiatanud mu vend, kus ja kuidas keset Markus Sittikuse (17. sajand) välja mõeldud fenomenaalselt leidlikke, humoorikaid ja südamlikke wasserspiele'sid märjaks võib saada. Aga kui kõiki neid skulptuure, mini-kivi-nukuteatreid, vesipille ja füüsikalisi miraakleid märjaks saanud ei oleks, polekski lõbustus ja tunnetus täielikud olnud.
Loomaaed polnud olemuselt nii palju Tallinna omast üle ja parem, et Mati Kaalu kuningriigist olnuks väga kahju. Järgimist väärt on, et pea igal loomal on patroon, kes teda üleval peab.
Õhtuks Salzburgi äärelinna Eesti seltsi ehk Sirje Winding-Frauenlobi koju jõudsime elamustest pooleldi pildituna. Tema külalislahkus ja põhiliselt 30-40aastastest eestlannadest seltskond taastas energia. Sirje mees on Läti suursaadik Austrias, Sirjet ennast nimetatakse osavõtlikkuse ja abivalmiduse tõttu Ema Teresaks ning eranditult kõik tema juures kogunevad eestlased on end Austrias oma erialal nii üles töötanud, et sealt ära pole nad niipeagi tulemas. Kui üldse.
Esmaspäev
Sõitsime liinibussiga eeslinna Gneisi talli. See on vesterni stiilis lihtne, kodune ja loomulik inimeste ning loomade kooslus. Koerte, hobuste ja inimeste elu on Austrias uskumatult tihedalt ja elutervelt seotud. Ei mingit kõrgkultuurilist kõrkust. Mida kõrgem, seda lihtsam ja ilusam.
Lähemalt tutvusime piraka holsteini Louisiga. Erilise elamuse saime aga hoopis talli kõrval asuvatest lautadest. Seal olid kõrvuti nii liha- kui piimaveiste laudad. Lihaveiste juures nägime midagi enneolematut - suur heasüdamlik pull elas lehmade ja vasikatega koos, igas vanused mudilased ümber papa jalgade.
Piimaveiste laudas oli öösel ilmale tulnud kaks vasikat ning üks lehm poegis just parasjagu. Inimesed sekkusid sellesse vaid niipalju, et olid ta saba üles sidunud.
Talli ja lauda lähedal kohvikus avanes vaade Festungile - mitte postkaardilikult Mirabelli skulptuurideaia küljelt, vaid hobuste ja lehmadega.
Katrin Lehismetsaga läksime otse Salzachi strandil asuvasse Sacheri kohvikusse. Sõime Esterhaasi torti, lobisesime. Ja sõitsime siis bussiga äärelinna, et Blauhausist kartonge tuua. Katrinil lõppes üürileping ning tal oli vaja teise korterisse kolida. Seesugune tegus retk töisesse-tolmusesse-realistlikku äärelinna kulub maalilise turistide Meka kõrvale üliväga ära.
Teisipäev
Sõitsime Salzburgi lennujaama autot laenutama ja edasi Wolfgang Seele, mis on kuulus selle poolest, et tema kaldal St. Gilgeni linnakeses asub muusikali "Valge Hobuse võõrastemaja". Kõigi hotellide-villade seintele on maalitud hobused, käsitöökaupluse letil tukub koerakene, fiakrihobuse nimi on Gilgamesh ning irreaalselt kauni järve kaldal restoranis serveeritakse herilastepilve all kitsehautist.
Paarkümmend kilomeetrit edasi Bad Ischle'is on Lehari maja, mille ees mägijões kühveldas nagu absurdifilmis parasjagu paarkümmend snorgeldajat ning jõe kohal rippusid kõrvuti plakatid Marxi ja dalai-laamaga.
Tagasi Salzburgis, võtsin venna asemel peale Katrin Lehismetsa, kellel oli õhtul kontsert Linzis Doonau luksuslaeval.
Otse kiirteele kühveldamise asemel tegime kümnekilomeetrise retke Doonau kaldal - lossid ja pargid! Ka Praha suunalt tagasi Salzburgi poole keerates nautisime mõnda aega õdusaid öiseid kõrvalteid.
Kolmapäev
Hommikul külastasin Salzburger Verlag und Drukerei kontorit. Nad teevad seal põhiliselt ajalehte ja brošüüre. Seejärel kobisime tütardega Saalfeldeni poole sõitvale rongile ja läksime külla tartlanna Liina Mittermayrile.
Rong ronis kaks tundi nii kõrgele mägedesse, et kõrvad läksid lukku. Alpiaasad, mägipõllud, kaljuraiesmikud - kõik see on tõepoolest olemas! Ja Zell am See on kõige ilusam koht maailmas. Erakmunkade palvela juurde kasvanud linnakeses on tohutu jahtklubi, sealt hargnevad rajad Alpi lumistesse tippudesse, kus suusatatakse aasta läbi.
Kõrtsmik Rudolfiga abielus olev Liina kasvatab kodus kaheaastast Emilyt ja tõlgib raamatuid. Ametilt on ta mägisuusatamise instruktor ja eesti-vene-soome gruppide giid.
Tagasi Salzburgis, viis mu vend Brigita õhtusesse Mirabelli skulptuuride parki Mozarteumi kõrval. See oli mu tütre kindel soov ja nõudmine - näha tulede valgel linna ja parki ja mäe otsas kõrguvat linnust. Mina pakkisin asju.
Neljapäev
Sõitsime kella seitsmese rongiga Viini. Tegime põrutavalt elamusliku ringi südalinnas. Toomkirik ja raekoda, riigiooper ja parlament. Kui pompöösne!
Viini endasse ahmimiseks on parim vahend tramm. Trammid sõidavad kahel ringikujulisel liinil. Kui kõigepealt teha suur ja siis väike ring, on kokkuvõttes aknast välja vahtides märkimisväärselt suur osa linnast endasse neelatud.
Ooperilaulja Ain Angeri abikaasa Liina nende kolme lapsega ning muusikateadlane Saale Kareda tulid meiega kohtuma Lichtensteini muuseumi kohvikusse. Sõime kõrvitsa- ja maksaklimbisuppi ja rääkisime, miks kumbki naine niipea Eestisse naasmas pole.
Võtsime Westbahnhofi pakihoiust oma kompsud ja sõitsime hilisõhtuks lennujaama, et hommikul üsna vara Tallinna lennukil olla. Hotelli vedas meid türklasest taksojuht. Lubas hommikul meid ka lennujaama viia.
Reede
Selge, et kui taksojuht on endale saanud kliendi taskust tagaistmele pudenenud mobiiltelefoni, ta hommikul enam näole ei anna.
Tallinna suunduvas lennukis lugeda olevates lehtedes seisis seoses filmi "Georg" linastumisega, et tänapäeval pole kahjuks maailmas tuntud eesti lauljaid. Tallinnas tuli tädipoeg mulle mu enese autoga vastu - tegin tema telefoniga viis oma maailma käivitavat kõnet, ostsin Sikupillist mobla ja ... olingi valmis kas või kohe tagasi Austriasse lendama.