Põnev katkend Sõõrumaa raamatu «Kuidas rikkaks saada?» 17. peatükist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjanik Allan Keian esitles kolmapäeval, 14. novembril Solarise raamatupoes Apollo viimase aja tuntuimaks romaaniks saanud rahapõnevikku «Kuidas rikkaks saada?». Põneviku kaasautoriks on ärimees Urmas Sõõrumaa.
Katkend raamatu «Kuidas rikkaks saada?» 17. peatükist:
Taksosõit oli lühike, seekordne X.O. pidu toimus Vabaduse väljakul asuvas glamuurses ööklubis. Kui masin Tallinna linnavalitsuse ees ümber pööras, sain juba esmamuljena tolle Vene eliitpeo maksimaalse glamuuri elavaks tunnistajaks.
Viis uhiuut Mercedese luksuslikumat mudelit, mille vahelt jooksis läbi pikk purpurpunane vaip, olid osaliselt reklaami, osalt ürituse kõrge maine rõhutamise eesmärgil otse klubi ukse ette aetud.
Kaks valget limusiini, millest sohvrite abikäe najal parasjagu kasukates vuhvad end kõrgetele kontssaabastele upitasid, püüdes iga hinna eest püsti jääda, laiutasid sealsamas kõrval.
Kuigi teadsin, et nende udupeente rikkurite tasemeni ma ei küündi, võtsin asja rahulikult ning aitasin Viktoria samamoodi demonstratiivselt taksost välja.
Kui olime mööda poolele sõiduteele ulatunud punavaipa sisse astunud, paluti meid viisakalt lumivalge siidlinaga kaetud laua äärde.
„Pudel Mummi, please!” palus Viktoria, ise vaevalt istet võtnud, lauda šampanja tuua.
See üritus tundus tõepoolest äärmiselt populaarne olevat, sest rahvast vooris iga hetk juurde. Olime saanud vaevalt šampanjaklaasid esimest korda kokku lüüa, kui ka neli veel hetk tagasi vaba kohta meie lauas täitusid.
Kogu jutt käis loomulikult vene keeles, mistõttu ma pigem vaikisin, et mitte ülitugeva aktsendiga konarlikult kõnelda. Kuid Viktoria paistis end igati hästi tundvat.
Just tema küsimuste abil sain teada, et meie lauakaaslased on Peterburist. Üks noorpaar ning nende kaks poissmehest sõpra.
Vanuselt olid kõik neli kahekümnendate alguses, õppisid koos Peterburi ülikoolis ja peole oli teised kolm kaasa võtnud üks vallalistest noormeestest: tõsine ülbik, rikkurite võsuke. Tema vanematele kuulus Leningradi oblastis paiknev suur fosforiiditehas, mida ta poole tunni jooksul juba teist korda mainis.
„Häh, kes seda odavat solki joob,” tõstis ta provotseerivalt G.H. Mummi pudeli lauast mööda kõndiva kelneri kandikule ning tellis selle asemele kaks Dom Pérignoni. Tõepoolest, ei saa salata, et tolle maailma hinnalisimaks peetava šampuse üks pudel maksab juba terve varanduse, eriti veel sellisel üritusel.
Mõlemad pudelid pauguga avanud, valas ta tervel laudkonnal klaasid ääreni täis. Minagi lõin temaga viisakalt pokaali kokku ja lugesin veerides lava taha tõmmatud suurelt kangalt, et seal on südaöö paiku enneolematut striptiisišõud oodata. Lava mõlemasse serva olid riputatud ümmargused puurid, kus nappides püksikutes ja paljaste rindadega tantsivad näitsikud juba praegu rahvast üles kütsid.
Kui olin veel ühe lonksu võtnud, ajas see ülikuiv šampus mind iiveldama. Tõusin püsti ning tellisin baarileti äärest viina toonikuga. Järjekord oli pikk ja kokteili tuli ligi veerand tundi oodata. Kui sellega laua äärde tagasi jõudsin, istusid seal vaid noorpaar ning üks nende sõber.
Seda, et Viktoria ja too hoopleja kadunud olid, märkasin kohe. Ei teinud sellest esialgu küll suurt numbrit, vaid suunasin pilgu lavale, kus ladusa jutuga õhtujuht üritas pinget maksimumini kruvida.
„Teie ette astub Tarzaaaaaaaaaan,” karjus ta täiest kõrist, mille järel üks pumbatud lihaste ning pikkade lokkis juustega meesstrippar lava vallutas.
Šõu, mida mees pakkus, oli matšolik ning vägev. Naised lausa röökisid, kui järjekordne riidehilp ta kehalt kadus. Isegi osad mehed plaksutasid muiates.
Lõpuks kutsus džunglikuningaks kehastunud ambaal veel kaks meesstripparit, kellega üheskoos kõvemini kiljuvaid naisi lavale rebima hakati. Neid ükshaaval väänates ja näperdades loobusid mehed viimaks oma aluspükstestki, mille järel tuled kustutati ning vaatemäng lõppenuks kuulutati.
Kui lambid uuesti põlema pandi ning mu silmad muuseas lava ees toimuval peatusid, tabasid need Viktoriat. Ta tantsis täpselt samamoodi ja ehk veel flirtivamaltki kui minuga tol öösel, mil kohtusime.
Need sensuaalsed liigutused, kahemõttelised poosid, seejärel tõmbasid ta käed põrandalt üles fosforiiditehase omanike võsukese, kelle ilasele pilgule ta seda kõike pakkunud oli.
Kaotasin pea ning tormasin maruvihaselt tantsupõrandale. Täiest jõust lajatatud rusikalöök otse näkku kukutas selle jobu Viktoria ette tagasi...
Pikemalt loe juba «Kuidas rikkaks saada?» õpikust!