Peeter Võsa armastas kunagi oma „Politseikroonika" saates öelda, et narkomaania on hirmus haigus ja igaüks sellest terveks ei saagi. Paraku oli Võsa liialt optimistlik.
Tegelikult ei saa sellest haigusest terveks enamik narkomaane, sest nii nagu nõrgad inimesed nakatuvad igasugustest ideoloogiatest või loodavad sellest ideoloogiast hõlptulu, ei suuda nõrk inimene ka narkomaaniast välja tulla.
Olen „Krimit" tehes puutunud kokku kahte tüüpi narkomaanidega. Ühed on sellised, kes näevad pealtnäha välja nagu sina ja mina, kuid tarvitavad aeg-ajalt narkootikume. Enamasti on selleks kanep või amfetamiin.
Teine tüüp on aga jõudnud allakäigutrepi viimastele astmetele. Nad süstivad end ja satuvad tihti olukorda, kus meedikud peavad neid taas elule aitama.
Ja neile lisandub veel üks äärmus - inimesed, kellele peol midagi joogi sisse „sokutatakse". Aga see viimane pole enam narkomaania eraldiseisev vorm, vaid tahtlik kuritegu, mille ohvriks inimene enese teadmata satub.
Kahjuks ei tea ma ainsatki juhtumit, kus selline joogisolkija oleks vahele võetud.
Mõni nädal tagasi näitasime saates kahte eestlasest noormeest, kelle autost leiti süstlaid. Nad tunnistasid, et süstivad ennast.
Ütlesin loos välja, et see pole päris tavaline vaatepilt - eestlasest SÜSTIVAD narkomaanid ... Ometi tekitas see taas paksu verd. Et kas süstivad narkomaanid on siis ainult venelased? Loomulikult ei ole narkomaanil ega pätil rahvust! Ometi olid aga just need kaks süstivat narkomaani esimesed meie saates kolme aasta jooksul, kes rääkisid eesti keeles ...
Kas seda oli siis vale välja öelda? Või ei tohiks rääkida ka sellest, kuhu kaldub üldise kuritegevuse rahvuslik kaalukauss?
Põhjus, miks narkomaania madalaim aste - süstimine - on levinud just muulaste hulgas, on proosaline.
Kui pole suudetud ära õppida eesti keelt, on raske töökohta leida, see omakorda avaldab mõju sotsiaalsele olukorrale. Sääraste raskuste juures otsitakse leevendust igasugu meelemürkidest.
Esialgu nuusutatakse liimi, siis süstitakse end. Hullemal juhul lõpetatakse õige varsti morgis, kui meedikud just õigeks ajaks appi ei jõua.
Olen selliseid elule käega löönud inimesi näinud kümneid. Arvatavasti on mõni neist nüüd juba surnud.
Kuid ega see tee probleemi ju olematuks, nagu ka narkojoobe eest määratud rahalised karistused. Raskelt haiget ühiskonda aitab sellest tõvest ravida vaid sotsiaalne küpsus.
On vaja aru saada, et oma tervise hävitamine igasugu narkorämpsuga kustutab varem või hiljem eluküünla. Aga sellist aega ei saabu vist kunagi ...
Kui vastata pealkirjas esitatud küsimusele, kas kanep tuleks legaliseerida, on minu vastus „ei".
Vaevalt see meie majandustki ergutaks, kui kanep ühtäkki legaalseks muuta. Ja kui põhjanaabrid soomlased kavatsevad tulevikus lausa tavalise suitsetamise seadusevastaseks kuulutada, miks peaks keegi siis üldse kanepi legaliseerimise peale mõtlema?
Narkoainet sisaldava kanepi tarvitamine on ja jääb esimeseks sammuks järgmiste narkootikumide juurde. Parem on see samm võimalikult keeruliseks teha, mitte värvilisi kanepipakendeid näiteks teepakkide kõrval müüma hakata.
Paar aastat tagasi tegime Tallinnas eksperimendi ja otsisime jälgi narkootikumidest ettevõtete ja asutuste tualettruumidest.
Tallinna mitme kooli WCs oli jälgi kanepist ja amfetamiinist. Rääkimata siis Balti jaama tualetist, mille pindadelt samuti narkoainet avastasime. Toompea võimukoridoridest ei leidnud me aga miskit. Ometi võeti mult selle eksperimendi pärast ära riigikogu luba.
Narkomaania pole seega enam ammuilma mingi kauge legend, vaid on siin samas, meie Eestis. Hirmupildid teleekraanilt on saanud reaalsuseks.