Kui satun öösel peale valkjashallile kõrberebasele, kes on telgist pihta pannud ühe daami kilekoti, taipan, et kõrb võib olla vägagi elus paik.
Iisraelis elab 170 000 beduiini, osa neist tegeleb turismiga - tänu sellele saab 700 palverändurit 34 maalt, kelle seas 12 eestlast ja 7 pärnakat, maitsta kõrbe veetlusi.
Saabume beduiinide juurde pärastlõunal, kui lõunamaa päike on Juuda kõrbe kütnud kuumaks nagu Soome sauna.
Paar unist kaamelit lösutab tulisel liival. Üksteise järel saavad nad elusa kandami palveränduri näol enda kukile ja vastu tahtsi loivavad mööda kõrbeliiva.
Kaamel on etem igast džiibist
Riik on beduiinidele ehitanud kõigiti kaasaegsed mugavustega majad, kuid kõrberahvas eelistab oma lihtsat rändurielu loomakarja sabas.
Meilegi antakse näitlik õppetund elu võimalikkusest kõrbes suures telgis, mida katavad palmioksad ja ümbritsevad kaamelikarvadest-nahkadest riided. Ööseks hoiavad need sooja, päevaks aga jahedust. Telgi keskel tulel kuumaks aetud kivil küpsetab eakas beduiin meile midagi saia ja pannkoogi vahepealset.
Beduiinid liiguvad koos oma karja ja muu varandusega ühest kohast teise loomadele toitu jahtides. Toitu? Kas kuivanud rohututte, liivalademeid, kive?
Kõrberahvas teab kindlalt, et kaamel on liivamägedel etem neljakäigulisest džiibist. Iga inimene, kes siia satub, on nende jaoks aukülaline, "sest homme vajan ehk mina kõrbes kedagi, kes mu vastu võtaks", kõneleb mees, kes on beduiin vaid põlvnemise poolest, muidu aga nagu paljud noored beduiinid lõpetanud mitugi kõrgkooli ja eelistab kaamelile džiipi.
Öösel läheb telgis kuumaks, õhk on täis lõunamaiseid norskeid, enamik meist veab oma madratsi liivale.
Kaamelid, kitsed ja teised elajad krõmpsutavad häälekalt heina kallal. Öine jahedus poeb teki alla. See viib une.
Näen järsku, kuidas valkjas, üsna rebasesarnane olevus, kuid hulga väiksem, tõttab välja naabertelgist, hambus kilekott. Segajat nähes eemaldub ta saagiga pingi alla, sealt kõrbesse.
Hommikul kuuleme, et kellelgi taeva all magajaist jooksnud kõrberebane otse üle näo.
Surnumeres võid käia või magada
Pildikese sellest, mida teevad pühal maal elavad kristlased, saime ühes kloostris.
"Eesmärk on elada võimalikult lihtsalt," tutvustab noor rõõmsameelne õde Abigail kloostri elu.
Üks päev kloostris näeb välja selline. Kell neli äratus, hommikused palved oma kambris, hiljem kloostri kirikus. Väga palju palvetatakse maa ja juutide saatuse pärast. Suure osa päevast sisustab õppimine, neli-viis tundi tehakse tööd. Süüakse üks kord päevas. Õhtu lõpeb liturgiaga, sellele järgneb tund vaba aega. Kell kaheksa või pool üheksa algab uneaeg. Päris karm, vähestele on säärane elu jõukohane.
Kuid Baltimaadest pärit palverändurite jõud pannakse samuti õige pea proovile, sest meid ootab ees vallutamatu Masada kindluse vallutamine. Juutidele räägib see Surnumere ääres kõrguval mäel asuv kindlus erilisest vastupanuvõimest. Muu Juudamaa olid roomlased juba vallutanud, kuid see kindlus pidas kaua vastu.
Allaandmisele eelistas ligi tuhat juuti vabasurma.
"Masada ei kordu enam kunagi," ütlevad juudid.
Meid aga ootab kümblus Surnumeres. Tulisoolane vesi jõuab kõikjale ning paneb kriimustatud kohad kipitama. Vesi on veidi õline ja sisaldavat enamikku Mendelejevi keemiliste elementide tabelist. Selles vees võid käia, lamada või seista ilma mingi vaevata.
Pärast soolamere-suplust oleme küllalt värsked sõiduks põhja - Galilea maile.
Kõrb kaob, asemele tulevad tsitrusviljade istandused, banaaniaiad, oliivipuude salud, viinamarjaistandikud, arbuusiväljad ja lõputud kasvumajad aedviljadega.
Iisraelis on paiku, kus võetakse kuni üheksa saaki aastas. Jaanuaris-veebruaris alustatakse paprika-baklažaanikoristusega.
Need on püha maa õnnistused, mille taga on ka väga hoolikas ja tark töö. Kastmisega tegelevad kompuutrid, nutikas kastmissüsteem viib veetilga iga januneva taimeni.
Möödume suurtest puuviljaistandikest, kus giidi sõnade järgi mitte väga kaua aega tagasi laiusid sood. Need kuivendati, rajati aiad. Siis märgati, et linnud, kes olid harjunud siin peatuma, ei tulnud enam. Just neile mõeldes rekultiveeriti siia väikestele maalappidele uuesti soo, et lindudel oleks koht, kus elada, ja et looduses valitseks tasakaal.
Pühakirjas nimetatakse Iisraeli maaks, mis voolab piima ja mett. Ja seda ta tõepoolest teeb. Maal, millest rohkem kui pool on kõrb, kus pool aastat pole näha rohulibletki, elavad maailma kõrgeima piimaanniga lehmad, mõni neist annab aastas 17 000 liitrit piima. Ja et sellel maal ei lõpe õitsemine, ei saa Iisraeli mesilased kunagi puhkust.
Raudtee kui surma sümbol
Märtsis 2000 külastas Yad Vashemi muuseumi paavst Johannes Paulus II. Tema oli esimene katoliku kiriku pea, kes võttis vaevaks tulla pühale maale ja kes just siin pöördus avaliku palvega Jumala poole: "Anna andeks, et valmistasime nii palju häda sinu valitud rahvale!"
Teise maailmasõja ajal saabus Palestiinasse teateid Euroopas toimuvast, kuid keegi ei suutnud neid uskuda.
Loomulik inimmõistus ei suudagi uskuda ainuüksi rahvusliku kuuluvuse tõttu kuue miljoni inimese põletamist, tapmist, mürgitamist.
Juudid, kelle üks suurimaid pühadusi on elu, talletavad Yad Vashemi muuseumis kild killu haaval suurimat katastroofi oma rahva ajaloos. Ent siinsamas asub maailma õiglaste allee, kus iga inimese mälestus, kes riskis omaenda ja oma lähedaste eluga, et päästa inimesi, on samuti jäädvustatud nimelise puuna, mälestustahvlina.
Raoul Wallenberg, Oskar Schindler, ja ainukese eestlasena Uku Masing.
Oleme paviljonis, milles igavese tule valgusel suudad vaevu lugeda suuremate surmalaagrite nimesid. Siin säilitatakse hukkamispaikadest toodud inimeste tuhk. Võpatad, kui loed Klooga, aga ka Ponarõ, Stutthof, Terezin, Mauthausen, Dachau, Majdanek, Bergen-Belsen ...
Muuseumi läbiv teema on raudtee. Kaks rööpset relssi maapinnal ei viinud inimesi ellu, vaid surma.
Pildid gaasikambritest. Hukkamispaikadest. Natside endi jäädvustatud.
Esile on tõstetud kaks maad, Taani ja Bulgaaria, kus päästeti palju elusid. Kui natsid otsisid juute Taanist, kuulsid nad vastuseks - me kõik oleme juudid. Ööga viisid taanlased paatidega Rootsi tuhandeid juute. Kui bulgaarlastelt nõuti juutide väljaandmist, vastasid nad: meil pole juute, oleme kõik bulgaarlased. Ka Soomes päästeti peaaegu kõik juudid.
Kahjuks vastati Eestis samale küsimusele nii: meil pole enam juute ...
Lastepaviljon - täispimeduses värelevad tuhanded küünlaleegid. Üksteise järel loetakse ette poolteise miljoni hukkunud lapse nimed. Mööduvat kolm aastat, enne kui nimed hakkavad korduma. Kolmkümmend Pärnu-suurust linna hukatud lapsi ...
Püüd Iisraeli rahvas hävitada ei ole kadunud: mitu tema naabrit (Iraan, Süüria, rääkimata arvukatest terrorigrupeeringutest) ei varjagi oma taotlust Iisrael maa pealt pühkida.
See rahvas ei soovi maailma valitseda, vaid leida selles elupaik ka juudi rahvale. Väikest juudiriiki ümbritseb 500 korda suurema pindalaga araabia maailm, kus peaks jätkuma ruumi elamiseks.
Meenuvad giid Inna sõnad, kui astume välja Yad Vashemi süngusest ja meie silme ees avaneb imeilus vaade Jeruusalemmale, rahu linnale. "Meie rahvas ei ole läbi aegade soovinud muud kui elada rahus, ehitada üles oma maa, õppida, luua. Miks on seda nii raske mõista?!"
Sõidu tipuks saab aga unustamatu Jeruusalemm. Üks meie Jeruusalemma-päevadest algab sõiduga Via Dolorosale, Kristuse ristiteele. Satume vaid paari meetri laiusele tänavale, mille muudavad peaaegu läbimatuks araabiakeelsed hõiked ja kõikjale riputatud kaup.
Juudid katusel
Meid hoiatatakse professionaalsete varaste eest. Üks naine jääbki siin oma passist ilma.
Linn kubiseb sõduritest. Rahu linn oli öösel rahutu. Nende Iisraeli noormeeste ja neiude kohalolek, kelle aukohuseks on oma maad ja inimesi kaitsta, muudab kogu meie reisi väga turvaliseks. Muide, Iisraelis ei kohta me purjus inimesi ega tänaval aega surnuks löövaid noortekampu. Näeme töötavaid, maad kaitsvaid, palvekodadesse tõttavaid inimesi. Jeruusalemm mõjub tõeliselt püha linnana, kus ei käida ringi poolpaljalt nagu meil kombeks.
Juutide elu kitsuse läbi aegade on rahvastele lähedaseks teinud piimamees Tevje Sholom Aleihhemi loomingust, mille järgi on lavastatud-filmitud "Viiuldaja katusel".
Tänapäeval näeb Iisraelis mitte viiuldajaid, vaid juute endid katusel. Peaaegu kõik judaismi ja kristluse pühapaigad eriti Jeruusalemmas on araablaste valduses.
Kui vahel õnnestub juutidel osta araabia kvartalis korter, ei tähenda see veel, et neil on võimalik seal elada. Nii võib Jeruusalemmas näha pilti, kus lapsed ruttavad kooli ja vanemad tööle katustele rajatud teid mööda. Sealsamas katusel asub Iisraeli kontrollpost relvastatud sõduri näol, kes turvab seda omapärast liiklemist.
Ees ootab kohtumine Maia Grodinskiga. See nimi on enamikule pärnakaist tuttav, sest töötas ju tema isa Feodor Grodinski umbes 40 aastat Pärnu lehe peatoimetajana; ta lahkus igavikku juba Iisraelis elades.
Praegu elavad pühal maal tema lapsed peredega.
Sõidame külla Maia vanema venna Josefi perele. Koos kunstnikust abikaasa Bellaga elavad nad avaras korteris Jeruusalemmas.
Meenutame möödunud aegu. Nad paluvad südamest tervitada kõiki pärnakaid ja öelda, et Eesti oli ja on jäänud nende teiseks kodumaaks, millega seob neid palju häid mälestusi.
Veel kohtumistest. Endine Eesti juudi kogukonna esimees, ortodoksne juut Shmuel Lazikin leiab aega kohtuda iga Eestist tulnud grupiga. Eestile ärevail päevil jõudis ka Iisraeli venekeelsete telesaadete ekraanidele moonutatud tõde Eestist. Eesti ustava sõbrana astus Lazikin saates välja tõe eest.
Lazikini sõnade järgi elavad juudid praegu üle väga kitsaid aegu. Antisemitismi tase on niisama kõrge kui Teise maailmasõja eel. Iisrael aga on piiratud paljudest välis- ja sisevaenlastest.
Ent Iisrael ei karda, sest tema Jumal on tema tugevus.