Mullu novembris toimunud kohtuistungil on rahvuspargi ametlik esindaja teatanud, et tulevast aastast hakkavad nad Elbruse piirkonnas puhkamise eest küsima igaühelt 300-400 dollarit.
Võib-olla on see avaliku kära tulemus, aga meie maksame looduse nautimise eest igaüks 20 dollarit ja saame vastu nummerdatud nimelise ingliskeelse külastajakaardi, millel on rahvuspargi vaated, esindaja allkiri ja käitumisreeglid.
Külastajakaart peab 100 000 hektari suurusel Sabalõksu jõest algaval ja kahetipulist Elbrust märgiks hoidva rahvuspargi territooriumil igal sammul kaasas olema.
Nii rõhutab looduskaitseala töötaja Marat Netšajev, kes Terskoli saabumise ülejärgmisel hommikul telklinnakus meilt rohelisi kupüüre kogub ja võõrapäraste nimede kirjutamisega tublisti vaeva näeb.
Kogu selle paari nädala jooksul ei küsi ei baaslaagris ega sellest kaugemal keegi rahvuspargi külastajakaarti näha.
Loodus on aga Baksani jõe orus nii imeline, et sõnadest jääb selle kirjeldamisel puudu.
Ühel pool lumised mäetipud, millele aeg-ajalt vajub pilvemüts, teisal kaljused seinad, üle mille jookseb hõbedase niidina alla mägijõgi, kolmandas küljes aga sametrohelised metsad ja rohunõlvad ülikirevate alpiaasadega.
Juuli on siin üks soojemaid kuid nagu augustki, talv aga mõõdukalt külm ja lumerohke.
Temperatuur oleneb muidugi kõrgusest ja kellaajast, nii hakkab ninaots telgis magamiskotis külmetama öösel kolme-nelja ajal ja õhusooja on vaid neli-viis kraadi.
Päeval seevastu särab päike sedavõrd kuumalt, et võtab naha isegi kaitsekreemitatud õlanukkidelt maha.
Juulit-augustit kasutavad ära alpinistid, see on neile parim aeg Euroopa katusele turnida. Tipus on siis mõõdukas talveilm, 10-15 miinuskraadi.