Korea: Oleks imelik mitte maitsta kaheksajalgu ega otsida koerapraadi

Enn Hallik
, sporditoimetuse juht
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võitluskunstid kuuluvad korea rahva traditsioonide juurde. Efektsetel etendustel purustatakse käe-, jala- ja peahoopidega pakkide kaupa puutahvleid.
Võitluskunstid kuuluvad korea rahva traditsioonide juurde. Efektsetel etendustel purustatakse käe-, jala- ja peahoopidega pakkide kaupa puutahvleid. Foto: Enn Hallik

Juttu tuleb mõistagi Lõuna-Koreast. Kommunismi viimaseid kantse Põhja-Korea on esiteks nii suletud, et sinna peaaegu ei saagi. Ja teiseks on nad seal oma paradiisis nii näljas, et maiustamisest vaevalt juttu olla saab.

Ameerikalik Lõuna-Korea on hoopis teine maailm. Põnev, omapärane, reklaamtahvlite taha peitunud, vaid oma autodega sõitev, kohati napakalt viisakas, kuum ja niiske, terav ja maitsev.

Kõht öeldakse olevat ihule kõige lähemal, seepärast alustan söögist. Kui Koreas toidulauda satute, siis ärge väga üritagegi selgeks saada, millest miski asi tehtud on. Nagunii aru ei saa.

Kõigepealt armastavad korealased väga kõikvõimalikke mereande. Kaheksajalgadest tehakse sada imet, igasugustest veetaimedest ka. Ja krabidest ja karpidest ja kaladest. Eks liha, ennekõike kana, leia ju ka, aga veevärgid on ikka number üks.

Teine täiesti mõistetav eelistus on riis, mida pakutakse mitut värvi ja igasuguste lisanditega.

Supp tõstab korraks juuksed püsti

Kolmas Korea köögi omapära on grillida kõike, mis pole kivist ega karju. Grillitakse nii kala kui liha, nii seepiaid kui vesikasve, nii aed- kui teravilju.

Omaette ooper on Korea supid. Neid tavatsetakse serveerida nii hommiku-, lõuna- kui õhtusöögi juurde. Osa neist on nii teravad, et tõstavad juuksed püsti. Aga, mis imelik, vaid mõneks sekundiks. Suhu jääb meeldiv maitse, miski ei aja pool tundi vastu tuult jooksma.

Kes midagi eriti rahvuslikku soovib, telligu Koreas kimchi't. See on omapärane kuivatatud aedviljadest tehtud roog, millel sadu variante.

Korea toitu tasub selle kohati omapärasele ja teravale maitsele vaatamata julgelt süüa. Isiklikest kogemustest väidan, et teie kõht pole ei enne ega pärast nii korras kui Koreas toitudes.

Alustage ja lõpetage reis ekstreemselt

Ärge lennake mingi igava Lufthansa, Finnairi või Korean Airiga, vaid valige näiteks Aeroflot. Teada ja tuntud, vähemalt keskealisele rändurile. Saate nostalgiat, äratundmisrõõmu ja uudistki.

IL-68 lendab Moskvast Souli tuulest sõltuvalt kas alla või üle üheksa tunni. Ei mingeid ekraane, kus lennuk maakaardil roomab ja näitab, palju veel piinelda on, ei mingeid kõrvaklappe, muusikat ega filme. Ent istmete vahe on ootamatult suur ja mugav ning suur lennuk lendab mugavalt nagu tõsiselt tehtud Vene asi ikka. Aga võib-olla oli lihtsalt hea lennuilm.

Omaette elamus on Moskva Šeremetjevo rahvusvaheline lennujaam.

Suuremaks seda paari viimase aastakümnega ehitatud ei ole ja see tähendab, et oma lendu ootavad hindud, ameeriklased ja muidugi venelased esmalt istuvad ja siis väsides lamavad põrandal. Võib muidugi kolada suveniiri- ja alkoholipoodides ning istuda mõnes kohvikus, aga see viimane on kallis lõbu.

Allakirjutanu püstitas Šeremetjevos isikliku rekordi, makstes tillukese kohvitassi eest 120 krooni. Eelmine tipptulemus oli 94 krooniga Pekingi nimel.

Midagi head oli Moskva aerovaksalis siiski ka - suitsumehi seal veel nälga ei jäeta. Tänu inimlikkuse eest.

Lendude tipphetk saabus tagasiteel Moskvast Riiga. Ette anti (kusagil Šeremetjevo kaubajaama taga) igivana TU-154, mida teenindasid kas karistuseks või pensioni ootamiseks sinna saadetud tõredad marfad (lendurite poole ei julgenud vaadata).

Reaktiiv vilistas Riiga küll kiiresti, aga seal oli enda kägarast lahti harutamisega tükk tegu ja jalad valutasid veel mitu päeva.

Eesti on muutunud kalliks riigiks

Unustame nüüd Moskva hullumeelsed hinnad. Korea üllatas vastupidisega. Või õigemini üllatas mõtlemine kodusele Eestile. Päevast päeva rattas töö-kodu-puhkehetk tiireldes nagu ei märkagi, kui kõrgele meie hinnad on tõusnud.

Lõuna-Korea pealinna Souli suurtes kümnekorruselistes kaubamajades jalutades (miskipärast müüakse seal valdavalt riideid ja jalanõusid, ei muud), suvel pesapallistaadioni täitvat kirjeldamatult suurt puraturgu (sarnaneb väljanägemiselt, aga veidi ka kaubavalikult Lepa turuga) kammides ja kuulsal väikepoodidest koosneval Namdaemuni kaubarajoonis kolades tabasin end pidevalt võrdluselt, et firmakaubad on Koreas odavamad kui Eestis, purakraamist ei tasu üldse rääkida.

Üllatuse valmistasid ka kohalikud söögikohad. Näiteks Souli satelliitlinnakese (umbes 300 000 elanikuga külake!) peatänavaga jooksevad paralleelselt huvitavad kõrvaluulitsad, kus sadu söögikohti reas.

Vaatad kohalike hõrgutiste pilte ja arvestad hindu - 30 krooni, 40 krooni, kallimad 60 krooni. Minge ja küsige Eesti suvepealinnas, mida 30 krooni eest saate ...
Üks elamus veel. Sõitsin liinibussiga 14 kilomeetrit oma hotellist Cheonani. Sinna 5 krooni ja tagasi 5 krooni.

Kui palju maksab kas või üks peatusevahe Pärnu linnaliinidel?

Kui sõidate Koreasse, võtke virn särke kaasa

Talvel olevat Koreas külm. Ei tea, pole tundnud. Aga südasuvi see-eest on seal palav ja uskumatult niiske. Kui meil räägitakse sajaprotsendilisest õhuniiskusest, siis on see Korea niiskusega võrreldes kukepea.

Suvel on Koreas pilvitu ilmaga kraade enamasti tublisti üle kolmekümne. Aga käivad imelikud nädalased pilveperioodid. Kraad püsib nii öösel kui päeval 25 kandis, heal juhul kukub niiskus lihtsalt uduvihmana alla, kehvemal hetkel annab järjekordse laksu vihma.

Selle vastu võib võidelda vihmavarjuga, aga kas maksab - on ju soe, päris ära selle niiskuses ikka ei kuiva ja palavuses higistad nagunii juurde.

Seega ei jää üle muud kui vähemalt kord päevas puhas särk selga tõmmata. Mis on paratamatult juba poole tunni pärast taas higist ja uduvihmast seljas vastik.

Mõistagi kasvab kõik selles kliimas väga hästi. Eriti palju näeb muidugi riisipõlde.

Maa kasutatakse võimalikult otstarbekalt ära, seepärast on Koreas üsna tavaline pilt, kus kas üleujutatud või vao vahel helkleva veega riisipõllud ulatuvad Lasnamäest kaks korda kõrgematele ja kümme korda suurematele tornelamutele (muide, tänavanimesid ei ole, on vaid maja numbrid. Kuidas koju või külla jõutakse, ei tea) otse ukse ette.

Korea öeldakse olevat maa, kus vastandub uus ja vana.

Tõesti, seal on kõikvõimalikku tipptehnoloogiat ja vanu paleesid ning templeid. Seal on lagurajoone ja ülimoodsaid villasid. Kui ehitatakse silda või viadukti, tehakse see perspektiiviga ja võimas. Aga silla all on plekist kuur, kus elavad inimesed. Ja kõrval teine plekist kuur, mis osutub sööklaks. Ümberringi laiuvad aiamaalapikesed, enamasti põlvekõrguses umbrohus.

Astud veel sammukese edasi ja jõuad näiteks Hankooki ülikooli supermoodsa arhitektuuriga hoonete ning ülikaunite dekoratiivpuude vahele. Vana ja uus, rikas ja vaene, lootosetiik ja musti kilekotte täis prügikuhi ... Idamaalane on rahulik, tundub, et vastandid ei häiri teda kuigivõrd.

On seletamatutki. Näiteks suured mudaväljad, mida Korea mereäärsetel aladel näed. Ei ole need riisipõllud, ei tundu olevat ka kalakasvandused. Aga pead sa siis võõral maal kõigest aru saama.

Jaapanlased olevat ka Eestis kusagil metsa vahel auto kinni palunud pidada ja öelnud, et nad ei saa aru, kuidas nii vaikne võib olla. Ja mingid kõrbeelanikud ei lahkunud Alpides kose juurest tunde. Sest ei saa ju olla, et nii väärtuslik ollus nagu vesi otsa ei lõpe.

Räägime oma keelt, sõidame oma autoga

Eelinfo, et Korea on väga kõrgelt haritud maa ja seal saab igal pool inglise keelega hakkama, ei pidanud paika. Valdavalt kostis vestluse alustajale vastuseks mõmm-mõmm, mõni ütles "a little", kuid seegi oli enesekiitus.

Vastupidine käik, et külaline õpib kiiruga ära paarkümmend kohalikku väljendit, ja on siis kõva tegija, tundub veel raskem. Korea keel, mida 99% kohalikest pruugib, on pikkade sõnadega ja nende 28 tähest ning 16 täheühendist koosnev kiri lähedane abrakadabrale.

Oma keel, oma kombed. Korealane torkab silma viisakusega. On see nüüd teeseldud või mitte, aga täpselt doseeritud sügavuse ja pikkusega kummardus kuulub iga kontakti alguse ja lõpu juurde.

Traditsioonid on au sees. Perekonnapea on alati maja vanim mees, naistel on väljaspool kodu meestest väiksem roll, tutvused paigutuvad hierarhiliselt, iga inimesega suheldakse erineva etiketi järgi.

Mul oli võimalus jälgida, kuidas pidas kõnet üks Korea kõvemaid rahamehi. Tema ees kummardas pikalt ja sügavalt riigi kultuuriminister, tema kõnet kuulati langetatud päi ja kinnisilmi, justkui omaette palvetades.

Korea on küll igati avatud, aga ometi omamoodi. Oma keel, oma söögikultuur, oma traditsioon ... ja oma autod.

Hoidsin huvi pärast nende autopargil silma peal ja võin vanduda, et meil mitte just eriti kõrgelt hinnatud Korea automargid moodustavad sealsest tublisti üle 99%.

Daewood, KIAd, Ssangyongid, Hyundaid - ja nende niisuguseid modifikatsioone, mida pole pildigi peal näinud. Käid päeva ringi ja võid ühe käe sõrmedel kokku lugeda, et oli veel üks BMW, üks Volvo veoauto ja üks Chrysler ...

Põhjanaaber, valus küsimus

Souli Incheroni lennujaamas võtavad riiki saabuja vastu automaatidega relvastatud politseinikud. Relvis mehi näeb ka Ameerikas ja terroriohtu kartvais Euroopa riikides, kuid siin on tegemist ametlikus kodusõjas oleva riigiga.

Vaenlaseks ja valulapseks on Teise maailmasõja järel raudse piiri taha jäänud kommunistlik Põhja-Korea.

Kahe Korea vahele jääb neli kilomeetrit lai ja 248 kilomeetrit pikk demilitariseeritud tsoon, mis on inimtegevusest 50 aastat praktiliselt puutumatu (loodus on väga lopsakas, mitu ohustatud loomaliiki leiab seal varju), aga kuhu viib Lõuna-Korea üks põnevamaid ja soositumaid turismimarsruute. Tsooni keskel asub külake Panmunjon, kus 1953. aastal sõlmiti kahe Korea vahel relvarahu. Turistid saavad Vabaduse majast vaadata piiril toimuvat ja imetleda Kolmandat tunnelit (73 meetri sügavusel maa all, üle 1,5 km pikk), mille kaudu põhjakorealased lootsid rünnata lõunakorealasi.

Turistid turistideks, mõlema poole korealastel on teisel pool piiri sugulasi, keda pole lootustki näha. Neile on kahe Korea küsimus väga valus.

Juhtusin nägema, kuidas jaapanlasest ooperilaulja Seiko Lee näitas pilte ja jutustas oma Põhja-Korea reisist.

Jaapan on Ameerika sõber ja seega Põhja-Korea vaenlane, nii oli tal kui jaapanlannal sellesse riiki väga raske saada. Aitas vaid Põhja-Korea USAs elavate emigrantide surve ja raha. Seiko Lee sai lõpuks laulda suure juhi Kimi sünnipäeval ja viia Põhja-Korea lasteaedadesse (nägid välja kehvemad kui meil siin kõige kehvematel Vene aegadel) kingitusi. Jälgisin, milliste nägudega kuulab jaapanlanna juttu saalitäis lõunakorealasi. Kas peegeldub nende nägudelt viha tobeda ja sõjaka naabri vastu? Ei, see oli nukrus ja valu, mida nägin.

Ja kuidas siis koerapraega jäi?

Jäi ega jäänud ka. Hoidsin terve reisi vältel kõikvõimalikes söögikohtades silmad lahti. Ei olnud kindel, kas koera sööksin, aga mõtlesin, et kui Hiinas skorpionid ja tõugud vaevata läksid, siis miks mitte.

Ja juhtuski nii, et koeraprae ma ikka leidsin. See oli suurel kaetud turul Souli kesklinnas. Praetud-grillitud kereke, hieroglüüfides hind ja välismaalasele kehva käega joonistatud koerapilt juures.

Seisin ja mõtlesin - proovida või mitte? Tuli meelde loetu, kuidas söögikoerte liha enne grillimist elusast peast heaks pehmeks pekstakse. Kujutasin ette valukisa selle jõhkra toimingu juures. Meenus oma kodune intelligentsist küll väga kauge, aga ometi armas nähvits. Seega - tänan, ei.

Astusin sammu edasi ja seisatasin taas. Kurat, üks võimalus elus, kas või tikupeasuurune tükk tuleb ära proovida! Aga - selgus, et prae omanik ei oska sõnagi inglise keelt ja ilmselt põeb välismaalaste suhtes vastumeelsust. Igatahes näidati mulle, vaatamata mu järjest kindlamaks muutuvale näljale, et astu aga kiiresti edasi. Nii jäigi, kas õnneks või kahjuks.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles