Oled kord joodik, jääd surmani joodikuks

Grete Naaber
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viinapudel.
Viinapudel. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Kolmekümnendates eluaastates Arno (nimi muudetud) oli nördinud: jah, ta jõi, aga ammu enam mitte, ainult et ikka räägitakse tema kohta - ah see joodik. "Oled kord joodik, jääd surmani joodikuks," rehmas ta tujutult käega.

Ilmselt käib selline suhtumine tõepoolest joodikukuulsusega kaasas, kuid aeg parandab sellegi: kui ikka inimene on endas kindel ja enam tilkagi ei võta, kaob arvamus joodikust, asendudes tunnustusega - näe, välja võitles mustast august, tubli poiss.

Kättesaadavaim rahusti

Miks ta üldse jooma hakkas? Arno arutles: "Üks mu tuttav nimetab seda alkoholigeeniks. See tähendab tema arust, et mõnele mõjub alkohol rohkem, nad on tänu "geenile" vastuvõtlikumad, jäävad sõltuvusse."

Arnol on madal valulävi. Samal ajal seadis ta enda jaoks lati väga kõrgele ja esitas endale üle jõu käivaid nõudmisi. Ühesõnaga - tahtis järgida ühiskonna edumudelit. Inimvõimetel on aga piirid. Mõistagi ei suutnud Arno oma latti ületada, tekkis stress.

"Alkohol on odavaim stressiravim. Viin teatavasti annab aga tiivad. Vaja on taksoga Tallinna sõita, trikke teha, mingis hotellis ärgata ja avastada: raha on läbi, mis nüüd teha ja mida kodustele - isale-emale, naisele-lastele - öelda," meenutas mees.
Ta jätkas.

"On üks selline seriaal "Valede võrgus" - sa pead igal pool valetama, sahkerdama kõrvale selleks, et mitte näidata: asjad on tegemata seetõttu, et ma panin ilget moodi tina ja kulutasin raha joomasõprade või ilgete lolluste peale. Õnneks ei tekkinud mul suuri rahalisi võlgnevusi, käisin ju tööl ja pappi jagus joomiseks piisavalt. Ainult et arvete maksmisega oli tihti tegu. Käisin tööl ja keegi ei teadnudki, et võtan. Mulle piisas kangest kohvist ja sigarettidest, et lõhna peletada."

Lõpuks hakkasid probleemid end selgemalt ilmutama.

Kodused näägutasid, mis ajas veel rohkem jooma. Eriti halvasti mõjus koduste hoiak ajal, kui Arno püüdis olla kaine ja see õnnestuski nädala või kaks. Näägutamine-oletamine jätkus ikkagi, et küll sa jälle ...

"Siis sattusingi tsüklisse - olin joonud paar nädalat ja ema viis mind ravile. Ise olin selline zombi, et ei teadnud maast ega ilmast ega mäletagi hästi, mis juhtus.

Mind hoiti haiglas ja mul oli jumala suva, sest tundsin end kõigist tõrjutuna, halvana, kasutuna, häbiplekina suguvõsa rinnal."

Arno jaoks käis "kõks" alles mõni aasta tagasi.

Juhututtav, osav jutupaunik, maalis vastiku pildi, milleni ta jõuda võib. See oli jäle - ajudeta joodik porilombis, püksid täis lastud ...

"Olin alkoholi tõttu juba kõigest loobuma pidanud - töösuhetest, perekonnaelust. Olin langenud tagasi nullpunkti, kus tuli otsast alustada ja üksi," märkis ta.

Käi ja käi ja käi

Arno pingutas. Läks AA koosolekule. Selgus: alkohoolikute lood on suhteliselt sarnased, ehkki iga inimene on erinev. Kõigil on esimene proovimine alanud seltskonnast, olgu siis aastaid 14, 17 või 30. On lõbusad peod, alkohol tõstab tuju taevani ja sa tunned - vaat see on see õige elu.

"Vaata vaid reklaame - joo ja joo, Saaremaa vodkat ja mida iganes. Elu ongi selline, et kõik tahavad elada nagu reklaamis," uskus Arno.

AAs tuleb kokku kamp joodikuid. Ka Pärnus on AA grupid. Kõige raskem on, et peab tingimusteta, igasuguste järeleandmisteta täielikult alkoholist loobuma. See võib võtta hulk aastaid ja isegi nii lõppeda, et pahest ei saagi lahti.

"Mina kukkusin esimese aasta jooksul kolm korda ära. Ei suutnud vastu pidada. Pärast hakkasin end uuesti kokku võtma. Olin 17 aastat vana, kui jooma hakkasin. Andsin endale aru: väga vähe on mul puudu seisust, et leian end mudast. Praegu olen puhas, ei joo, teen tööd, leidsin endale mõttekaaslase.

Julgen tõdeda, et AA on üks kasulikumaid, mis tean. Reegel on: kui ka ära kukud, siis muudkui ürita: käi ja käi ja käi, kuni lõpuks suudad alkoholist üle olla," tõdes vestluskaaslane.

Arno suudab praegu imestada sellegi üle, et noored alustavad juba 12aastaselt nurgatagustes ja et naps ja purjusolek on meie kultuuris kahjuks normaalne nähtus.

"Tean üht ema, kes ütles oma 13aastase lapse kohta ühel peol, kus alkohol laual: "Ta võib võtta!" Muide, tegu oli Vana Tallinna ja šampuse kokteiliga ... Mu silmad jäid pähe nagu tõllarattad," avaldas Arno.

Mees oskab oma ponnistuste kõrval nüüd targemalt analüüsida ka lähedaste käitumist. Tõsi, näägutamine pole õige vahend, aitamaks elukaaslast alkoholist loobuda.

Tallinnas on niisugune ühendus nagu Al-Anon, milles koolitatakse napsiga liialdajate pereliikmeid-sugulasi.

Kui varem ei olnud Arno valmis koduse eluga, kus teda pidevalt hukka mõisteti, leppima, siis nüüd leiab ta: "Selle asemel et tegelda probleemiga, põgeneb alkohoolik napsu juurde. See on vahend pugemaks peitu igasuguste olmeprobleemide eest, samal ajal ta aga kasvatab probleeme suuremaks. Selle asemel et tegelda tekkinud kaosega perekonnas, põgeneb alkohoolik hoopis napsu juurde ja halab omasuguste kuuldes: "Issand küll, kui raske elu mul on, kõik on sitasti."

Kas Arno kodus puudub nüüd viinapudel?

"Ei, miks," vastas ta. "Kui sõbrad külla tulevad, pakume neile, aga ise ei joo. Mu uus elukaaslane ei võta samuti. Ka sõbrad ei paku meile. Pean tunnistama, nad on tõelised sõbrad. Meile valatakse vett või morssi, ise võtavad õlut või pisut kangematki, ja meil on koos väga lõbus.
Tahan öelda: vastu tahtmist pole vaja inimesel midagi teha, vastu tahtmist pole vaja ka joomist maha jätta, sest see niikuinii ei õnnestuks."

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles