"Siis sattusingi tsüklisse - olin joonud paar nädalat ja ema viis mind ravile. Ise olin selline zombi, et ei teadnud maast ega ilmast ega mäletagi hästi, mis juhtus.
Mind hoiti haiglas ja mul oli jumala suva, sest tundsin end kõigist tõrjutuna, halvana, kasutuna, häbiplekina suguvõsa rinnal."
Arno jaoks käis "kõks" alles mõni aasta tagasi.
Juhututtav, osav jutupaunik, maalis vastiku pildi, milleni ta jõuda võib. See oli jäle - ajudeta joodik porilombis, püksid täis lastud ...
"Olin alkoholi tõttu juba kõigest loobuma pidanud - töösuhetest, perekonnaelust. Olin langenud tagasi nullpunkti, kus tuli otsast alustada ja üksi," märkis ta.
Arno pingutas. Läks AA koosolekule. Selgus: alkohoolikute lood on suhteliselt sarnased, ehkki iga inimene on erinev. Kõigil on esimene proovimine alanud seltskonnast, olgu siis aastaid 14, 17 või 30. On lõbusad peod, alkohol tõstab tuju taevani ja sa tunned - vaat see on see õige elu.
"Vaata vaid reklaame - joo ja joo, Saaremaa vodkat ja mida iganes. Elu ongi selline, et kõik tahavad elada nagu reklaamis," uskus Arno.
AAs tuleb kokku kamp joodikuid. Ka Pärnus on AA grupid. Kõige raskem on, et peab tingimusteta, igasuguste järeleandmisteta täielikult alkoholist loobuma. See võib võtta hulk aastaid ja isegi nii lõppeda, et pahest ei saagi lahti.
"Mina kukkusin esimese aasta jooksul kolm korda ära. Ei suutnud vastu pidada. Pärast hakkasin end uuesti kokku võtma. Olin 17 aastat vana, kui jooma hakkasin. Andsin endale aru: väga vähe on mul puudu seisust, et leian end mudast. Praegu olen puhas, ei joo, teen tööd, leidsin endale mõttekaaslase.